Hooletus ees, õnnetus taga

Selle vanasõna mõte on selge kui seebivesi: kui mingit tööd või toimingut teha "ülejala", kiiruga, pealiskaudselt või mõttega mujal viibides, ega siis asi hästi lõpe. Või kui sel korral veel lõpebki, siis samal viisil jätkates ei jää "ühel ilusal päeval" ikkagi karistus tulemata. Mõni sarnane, aga vähem levinud ütlemine veel eesti rahva suust:

• - Kus ma leian hooletust, sinna külvan õnnetust
• - Kui hellitad sa hooletust, siis taevas saadab õnnetust
• - Hooletul ei ole osa, pehmel ei ole pesa
• - Hooletus ja õnnetus käivad seltsis
• - Hooletus lööb iki oma peremeest
• - Hooletus nõud kõge suurembat ohvrid
• - Hooletus on õnnetuse ema
• - Hooletus on õnnetuse teejuht
• - Kon hooletus, sääl viletsus
• - Jumal hooletut ei hoia, laiska ei toida
• - Kes nooruses hooletu, see vanaduses õnnetu

Hooletuse tagajärjed sõltuvad mõistagi tegevuse iseloomust, täpsemalt selle õnnestumise tähtsusest või untsumineku mõjudest endale ja kaasinimestele. Tavaliselt põhjustavad hooletuse tagajärjed peavalu vaid ühele isikule - lohakale tüübile endale. Nii juhtub näiteks žiletiga lõuga lõikudes, kohvitassi klaviatuurile tõmmates ja koolis kontrolltööks õppimata jättes. Ja ühtlasi on taolisel juhul inimese enda asi, kas ta õpib oma hooletuse tagajärgedest või mitte. Aga näiteks lennujuhtimiskeskuse töötaja hooletus võib maksma minna sadu inimelusid ja inimese enda "elubilansi" ühe hetkega lootusetult negatiivseks pöörata. Taoline hooletus on juba kogu ühiskonna mure, ja eriti räigelt lõppenud hooletuse eest võidakse kodanik mitmeks aastaks rootsi kardinate vahelegi läkitada. Seega lasub erinevatel inimestel erinevaid toiminguid talitades ka mitmesuguse suurusega vastutuskoorem, mis neid motiveerib vanasõnas sisalduvat hoiatust järgima. Pealegi, iseendale ebamugavuse põhjustamine ununeb ka kahtlemata kiiremini kui mõne meie jaoks olulise kaasinimese kahjustamine või pahandamine oma hooletuse tõttu.

Et see lugu liiga kuivaks ega moraliseerivaks ei jääks, siis olgu lõpetuseks toodud nädalatagune õpetlik näide selle vanasõna toimest minu enda elus. Seda suisa punkthaaval, et sündmustiku sõlmkohad paremini esile tuleksid. ;)

Asjad olid nõnda:

1) otsustasin, et sõidan õhtul Tartust koju Viljandisse;
2) olles mõtetega juba järgmiste käikude juures, ostsin kiiruga internetist bussipileti ja toksisin koodi moblasse;
3) hiljem viivitasin kompsude pakkimisega nii kaua, kui vähegi võimalik;
4) seejärel sooritasin oma leivanumbri - stiilse kiirpakkimise ja -riietumise, ning 8 min enne bussi väljumist võisin tosin kg kaaluva hiidkoti selga hiivata ja, olles veel korteriperenaisega südamlikult jumalaga jätnud, ka bussijaama suunas startida;
5) kergelt higise ja hingeldavana "plasku puukuuri" saabunud (aega oli veel 3 min), sisestasin kiiruga automaati koodi ja lunastasin pileti;
6) hiivasin end kärmelt tavapärase 5. posti juures seisvale bussile, põgusalt fikseerides ka selle sihtmärgi: Tartu-Viljandi-Pärnu;
7) näitasin piletit Taisto bussijuhile ja tirisin hiidkoti bussi tagaossa, võtsin istet;
8) mu põgus pilk langes näppu jäänud bussipiletile ja asi tundus kahtlane, sest sinna oli märgitud Sebe;
9) vaatasin aknast välja ja kõrval seisiski Sebe buss;
10) et ma olen varemgi paar korda kiirustades vale bussi peale maandunud, otsustasin, et ei hakka riskima (enam ei meenunud kindlalt ka bussi sihtmärk, mida olin põgusalt silmanud);
11) tirisin oma hiigelvarustuse kümnete kaasreisijate pilkude all (ja mõnele neist pihtagi toksates) jälle kärmelt bussi eesukse manu ja kurtsin juhile muret;
12) too kostis piletit uurinuna, et olen jah vale bussi peal, midagi arusaamatut poetas veel lisaks, mida ma ei vaevunud üle küsima;
13) seega tirisin oma hiidkompsud bussist välja ja komberdasin nendega naaberbussi juurde, mis osutus aga Jõgeva bussiks;
14) seejärel tirisin varanduse tagasi eelmise bussi juurde, mis veel polnud startinud;
15) komberdasin jälle peale, kus bussijuhi kaasabil selgus, et minu pilet oli võetud kella 19-sele bussile, antud raudruun oli aga igati õige 20-ne Viljandi sõiduk;
16) seega olin sunnitud ostma uue pileti, mis maksis 65 kr;
17) tirisin hiidkohvri nüüd juba rohkemaid reisijaid müksates (buss nimelt alustas liikumist) kärmelt jälle sõiduki tagaossa;
18) vabastasin end jopest, mille viskasin tühjale kõrvalistmele;
19) kuivatasin higi rohkete pabertaskurätikutega ja manasin endamisi oma hooletust;
20) võtsin prillid eest ja asetasin kõhul moodustunud džemprivoldile, süütasin tule istme kohal, kraamisin kotist raamatu (bussisõidud on ses osas üks tänuväärsemaid aegu) ja asusin lugema
21) raamat osutus väga põnevaks ja süüvisin sellesse täiesti;
22) nii jõudis buss peaaegu märkamatult Viljandisse, mispeale kargasin püsti, et võtta kõrvalistmelt sõidu algul sinna heidetud jope, väänutasin selle selga;
23) ühtlasi torkasin raamatu hiidseljakotti;
23) tirisin kogu kandami uuesti bussi eesotsa, ronisin maha ja asusin vaaruma kodu poole, samas kui bussijuht kogus peale uued reisijad ja valmistus jätkama teed Pärnu suunas;
24) poolel teel avastasin, et mul pole prille peas;
25) tohlasin kaks korda läbi kõik taskud, mis aga ka prille ei sisaldanud;
26) tegin morjendava, ent möödapääsmatu järelduse, et prillid kukkusid ennist jope järele sirutudes džemprilt bussiistme alla;
27) otsustasin oma kurva saatusega mitte leppida, sest prillid ei olnud odavad ja kuluvad edaspidigi marjaks ära kaugele vaatamisel;
28) kodus selgitasin veebitsi välja kellaaja järgmisel hommikul, mil sama buss jälle Viljandisse pidi naasma;
29) jutustasin webxanile MSNis kogu loo ja ta soovitas muret kurta otse Taisto dispetšerile;
28) Taisto veebilehelt avastasin vaid kahtlase lühinumbri, teenustasuga 15 kr, millele helistades aga vastas automaatvastaja, soovitades neile teade jätta;
29) katkestasin seepeale kõne, et veidi aja pärast uuesti proovida, lootuses, et ehk on IRL viibiv inimene vahepeal liinile naasnud;
30) et aga kordus sama jama, võisin kurvastusega tõdeda, et veel 30 kr on ära raisatud;
31) olin õhtul kaua üleval, mistõttu magasin järgmisel hommikul sisse;
32) seetõttu pidin kordama oma kiirriietumise-trikki ega jõudnud hommikustki süüa;
33) saabusin siiski Viljandi bussijaama mõni minut enne Pärnu bussi saabumist;
34) ennetasin matrossovlikult pealetükkivaid reisihuvilisi ja kurtsin juhile muret;
35) too lubas mu lahkesti bussisügavusse prilliotsinguile;
35) leidsin armsad okulaarid kompaktsetena istmelt, kuhu mõni vahepealne reisija oli need ilmselt asetanud;
36) olin tänulik õpetliku kogemuse ja loo õnneliku lõpu eest.

Minupoolne moraal: ühtki toimingut ei tasu teha "möödaminnes", keskendumata, ning igaks puhuks on tark piisavalt aega varuda.

Lõpetuseks veel üks asjakohene ütlemine: tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest.

(Samas, huvitav, kuidas liigitada neid arvukaid isikuid, kes ka enda vigadest ei õpi???)