Tasa sõuad, kaugele jõuad

Seekordse vanasõna "point" näib seisvat tõdemuses, et kvaliteetset tulemust ei ole ühelgi elualal võimalik saavutada kiirustades, võimalikult nobedat valmissaamist prioriteediks seades. Nii nagu õunal puu otsas, nõnda kulub ka inimese loomeviljade küpsemiseks kindel aeg. Ja ennatlikult nopitud toorest vissist ei ole õiget rõõmu kellelgi, pigem lõpeb selle söömine korraliku kõhuvaluga. Tõsi küll, mõni šedööver võib valmida ka suhteliselt kiiresti, kui autorit külastab loomemuusa ehk inspiratsioon, või on ta lihtsalt tegevusest täiel määral innustunud. Olgu, loometööd harrastab suhteliselt väike osa kodanikest. Ent tavaeluski päädib liigne rutt ja kärsitus sageli kurbade tagajärgedega, nagu näiteks peresuhete murenemine, eksitavad apsud meilides või aruandluses, oluliste asjade mahaunustamine ja tänaval trammi alla jäämine.

Sama kehtib ka "vaimuviljade" ehk elu oluliste küsimuste lahtimõtestamise kohta. Enamasti piirdutakse siingi pealiskaudsete ja käepäraste kiirjäreldustega, vaevumata asjade tuumani tungima. Nii on enamiku meie kaaskodanike maailmapilt paraku ühekülgselt materialistlik (elu vaimse poole suhtes ükskõikne, väliseid väärtuseid ihalev) või fatalistlik (minust ei sõltu midagi, saatus, horoskoop või jumal määrab kõik), takistades eneseteostuse, õnne ja sisemise rahu saavutamist.

Tõsi, nagu igal vorstil on kaks otsa ja igal mündil kaks külge, nii võib ka siinkäsitletavale tõdemusele hõlpsasti vastuväiteid leida. Vanarahvaski leiab teisal: Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga. Ülemäärane pikaldasus ja juba valmis asja korduv "ülelihvimine" pole ilmselgelt targim teguviis. Teatud tööd ja ametid eeldavadki lihtsate baasoperatsioonide võimalikult kärmet sooritamist, nende puhul meie vanasõna järgides küll kaugele ei jõua. Samuti ei saa antud vanasõna taha varjuda laiskvorstid, kes tarvilike töödega lihtsalt venitavad, ise samas lustlikult aega veetes.

Muid toredamaid sõnastusi sama tõe edastamiseks:

• Aegamööda asjad käivad.
• Anna aega atra seada.
• Aega läheb, aga asja saab.
• Mis kaua tuleb, tuleb kauniste.
• Pikem keeb, parem saab.
• Pirr-parr tehtud, lirr-larr lõhutud.
• Kel rutt, sel nutt.
• Tigu lähäb küll tasa, aga vaata, kui rasvane ta ise on.
• Kiirust on tarvis kirpude püüdämiseks.
• Liiga kiire sõit aeab vankri kraavi.
• Usin läheb hukka, kärme läheb kärna, hiljuke elab edasi.
• Ära väsib äkiline, vastu peab pikaline.
• Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene.

Kahjuks näikse kiirustamine moodsas ühiskonnas siiski üha enam maad võtvat. Nii näitas hiljutine ülemaailmne longituuduuring, et maailma suurlinnades liiklevate jalakäijate käimistempo on tosina aastaga kasvanud keskmiselt 10%, Kagu-Aasia "tiigerriikides" aga kuni 30%. Sama trendi peegeldab ka kiirtoitlustusasutuste jõuline pealetung.

Õigupoolest avaldub kiirustamise nurinähtus ilmekalt juba koolis, mil ohtrad koduülesanded kiiruga ja lohakalt valmis visatakse, nagu pahatihti ka tunnitööd. Klassist kibeletakse pagema juba kümme minutit enne koolikella kõlamist, rääkimata tormijooksudest sööklasse, puhvetisse või garderoobi jne. Üks moodsat õpilast kõige paremini iseloomustav märksõna tundubki olevat kärsitus.

Täiskasvanute maailmas on üldise tormlemise üheks kõige kurvemaks väljundiks maanteedel vohav kiiruseületamine koos sellest tingitud rohkete masendavate liikluskatastroofidega.

Nojah, elutempo kiireneb, aga ju see siis peabki nii olema? Või mitte? Selle loo kommentaarides olekski vahva keskenduda "moodsa kiirustamise" põhjustele ja üksikisiku võimalustele sellelt "oravarattalt" mahaastumiseks .