Tänasida toimetusi ära viska homse varna

See Eesti rahvuseeposest pärinev tarkusetera osutus vägagi asjakohaseks minu tänaste üleelamiste kirjeldamisel. Nimelt olin reede õhtul ülemusele tõsimeeli lubanud nädalavahetusel tublisti vaeva näha ühe kiireloomulise Tähtsa Dokumendi kallal. Et siis mitte jätta tänaseks ehk esmaspäevaks ülemäära tööd ega poleks tarvis liigset stressi üle elada. Arukas ja hästiarenenud tööharjumustega kodanik oleks seepeale ettenägelikult härjal sarvist haaranud ja muid kiusatusi kõrvale heites kummalgi puhkepäeval 4...5 tunnikest tööd rüganud. Mina aga pidasin paremaks laupäeval lõpetada ülipõnev Harry Potteri 7. osa ja õhtul kulutada 5 tundi, külastades vaimse temaatikaga filmiõhtut. Pühapäeva logelesin ka maha ebameeldiva töö eest asendustegevustesse pagedes: netis surfates, suigatades, korteriperenaisega suheldes, Viljandisse reisides ja õhtul telekat vahtides. Alles kesköö paiku asusin tarvilike tööde kallale, mis päädiski sellega, et väiksem ülesanne sai poolenisti valmis, Tähtis Dokument jäi aga peaaegu päris unarusse. Lohutasin end, et mis see töö ikka ära ei ole, küll minusugune tublidik jõuab ka esmaspäeval.

Täna hommikul olingi aegsasti virge ja haarasin härjal sarvist. Aga selgus, et see asi oli palju komplitseeritum, kui alguses tundus. Lisaks saabus külm dušš koos ülemuse teatega, et Tähtsat Dokumenti on vaja nii ruttu kui võimalik - seda lugeda sooviv Kõrge Asjamees ei ole homme enam kättesaadav. Järgnes 11 järjestikust tihedat, pingelist ja närvesöövat töötundi, taustaks ülemuse õigustatud kriitika ja kärsitus. Muidugi kerkis tegemise käigus ka mitukümmend probleemi ja küsimust, millega seoses pidin ülemuse poole pöörduma. Ja ka temalt saabus rohkesti uut infot ja muudatusettepanekuid, millest igaüks tõi kaasa doominoefekti vajaduse näol nii dokumendi vormindus kui sisu ringi kohendada. Seega, kui fail viimaks kokku pandud ja kannatlikult oodanud Kõrgele Asjamehele saadetud sai, olin enamvähem täiesti zombistunud. Kusjuures seda ei kompenseerinud ka tavapärane rahuldus tehtud tublist tööst - uhke mulgi ja põlise "viiemehena" olin hoopiski häbisse suremas, et ülemust sedasi alt vedasin ja nii talle kui Kõrgele Asjamehele tüli tekitasin.

Aga ühtlasi olin saanud rikkamaks meeldejääva kogemuse võrra. Eks elu näitab, kas suudan oma vigadest õppida ja pealkirjas toodud vanasõna praktikasse rakendada. See eeldaks enese muutmist - päris kõva pähkel! Esimeseks sammuks on siin aja planeerimine - erinevate kohustuste jagamine nädalapäevade vahel. Hakatuseks tõotasin ülemusele, et edaspidi tahan tegeleda tööasjadega tööpäevadel, jättes nädalavahetuse isikliku elu tarvis. Olgu asjad selgemalt paigas - nii ei teki nõnda palju kiusatusi ega mitmetimõistetavusi. Selle plaani ühe plussina näen ka ülemuse ärgitavat juuresolekut esmaspäevast reedeni, mis minusuguse isiku puhul (vähemalt esialgu) üpris tarvilik on. Tähtis oleks ka õppida vältima selliseid minu puhul liigagi sagedasi "viimase hetke" kurnavaid suurponnistusi, mis võivad tervise peale hakata.

Kokkuvõttes siis: praktika kinnitab, et F. R. Kreutzwaldi loodud vanasõna on täiesti asjakohane. Mõned sarnased ütlemised lõpetuseks veel:

• - Ette tett töö ja tagavara leib om iki hääd.
• - Tüü tii ette, süük hoia perrä.
• - Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.
• - Tüü täämbätsest, jutt hummogost.
• - Ära jäta toda hummõnõs, mis täämbä tetä võit.
• - Kus ma täna järje jätan, sealt ma homme otsa leian.
• - Viska kivi ette, sis om hää pääle astu.
  
• - Mes täämba ära ei tee, peat hommen kats kõrd tegema.
• - Mis täna ära teed, leiad homme eest.
• - Mis täna tehtud, see homme hooleta.
• - Mis täämbe ärä tettu, sedä hommen enäm tetä ei ole.
• - Kes vagasega magab, sie tormiga soudab.
• - Ükski kadund tund ei tule sulle tagasi.
• - Pea aigu kallis, aig om hüä mees mööda minema.
• - Igal asjal oma aeg.

Siinkohal võiks ju veel välja tuua mitu muudki vanasõna, mille põhimõtete vastu antud loos tõsiselt eksisin, näiteks: Meest sõnast, härga sarvest. Aga nood võtan käsile kunagi hiljem. Praegu peaks vist hoopis end pisut sirutama, üle tüki aja!