Ära hõiska enne õhtut

Mõttesahvri viimase loo kommentaarides tõi webxan välja küsimuse, miks ja kuidas toimib asjade "ärasõnumine". Seda ideed kajastavatest vanasõnadest on kõige tuntum: Ära hõiska enne õhtut. Samuti edastavad sama ideed enneaegse kiitlemise või rõõmustamise kahjulikkusest veel näiteks:

• - Kits ei või inne rõõmustada, ku katusse otsah om.
• - Ära kiitle ega hoople enne, kui sa üle oja saanud.
• - Ära kiitle enne, kui üle aia saad.
• - Ära hõiska enne, kui üle mäe oled saanud.
• - Ära tantsi enne, kui pulma veel käes ei ole.
• - Ärä hõiska enne, kui õlu pähän ei ole.
• - Ära kiida enne, kui asi käe on.
• - Ära kiida päeva enne õhtut.
• - Ärä enne houst kiida, kui oled tämä seles istund.
• - Ärä nakka veskit enne kitmä, kui ei tiiä, määrdse jahu tä tiip.
• - Ära kiida enne, kui sa kohtusse lähet, vaid siis, kui sa kohtust olet välja tulnud.
• - Elu ei tohi enne õnnelikuks kiita kui lõpul.
• - Kes varra naard, see hilda ikk.

Loomulikult ei kajasta kõik need ütlemised müstilist ärasõnumise fenomeni, küllap on mõnigi mõeldud lihtsalt meenutama, et esmalt tuleb asi korralikult järele proovida, et selle tegelik "headus" välja selgitada. Või siis mõtlikult tõdeda: kõik pole kuld, mis hiilgab. Samuti võib enda suutlikkus (tööoskus, nutikus, visadus) ebapiisavaks osutuda - mispeale külarahvas kommenteeriks: suuga tegi suure linna, käega ei kärbsepesagi! Samas mitu eelmainitud vanasõna näib siiski vihjavat just ärasõnumisele - "saatuse narritamisele", kui mingi oodatava / kavandatava hea asja üle rõõmustatakse enne selle saabumist, mis vanarahva arvates soodustab asjast ilmajäämist. Ärasõnumise toimemehhanismide kohta võiks pakkuda mitu teooriat:

• - milleski ei saa olla ette päris kindel, sest alati võib ilmneda ettearvamatu asjaolu, mis plaanid nurjab (kas siis "juhuslik" või "sisendist" loogiliselt tulenev);
  
• - sapised kriitikud võivad asja karmilt maha teha ja eneseusu ära võtta;
• - millegi eeldatava saavutamise üle enneaegu rõõmustama asudes võid liialt loorberitele puhkama jääda ja eesmärgile keskendatuse kaotada;
• - mõni kade või omakasupüüdlik isik võib infot su plaanidest kurjasti ära kasutada;
• - liigoptimistliku ja julge sõnavõtu kaudu võtad endale kõigi kuulajate ees vastutuse ja kohustuse asi tõepoolest vingel moel realiseerida, mis võib ahistama hakata;
• - toimib "isetäituv ennustus": hakkad meenutama ärasõnumise ohtu, aktiveerides endas hirmu ja ebakindluse, mis võibki kokkuvõttes asja lörri ajada;
• - Jumal vaatab, et sellele uhkele tüübile kuluks üks ninanips ära. :P

Samas võib välja tuua ka mõne argumendi vanasõna vastu:

• - sõpradelt-sugulastelt võib saada ka plaanide elluviimiseks vajalikku innustust ja julgustust;
• - endale ja teistele veenvalt kordaminekut sisendades tõuseb eneseusk ja seeläbi asjaga toimetuleku tõenäosus;
• - avalikult väljaöeldud lubadus kohustab rohkem pingutama ja tulemus saab parem;
• - positiivset lõpplahendust visualiseerides ja sõnastades aitame toimida külgetõmbe seadusel.
  

Mulle isiklikult tundub, et enneaegne lubaduste jagamine ja kelkimine ei ole kuigi tark teguviis. Selle asemel tuleks ise täielikult eesmärgile keskenduda, ühtlasi OMAETTE (või töögrupi siseselt) kujustades selle täitumist ja kaasnevat rõõmsat rahulolu. Parem on vaikselt nahistada, kuni tulemus käes - küll pärast jõuab uhkustada, kui asi seda väärt on. Ehk siis lõpetades taas vanasõnaga: Enne mune, siis kaaguta!