Julge pealehakkamine on pool võitu

Et kõik ausalt üles tunnistada, pean nentima, et ega ma ise ka ei oleks veel mõne tunni eest aimatagi osanud, et nüüd sellise julge tüki ette võtan, et kukun rinda pistma ei millegi vähema kui meie auväärt esiisade & -emade kollektiivse tarkusega! Samas eks see olnud ka omamoodi loogiline samm, mille astumiseks oli mul vähemalt kolm eeldust.

Esiteks pesitseb minus juba pikemat aega kange tahtmine maailma asjade üle mõlgutada ning kasinavõitu elukogemuse kiuste neid enese jaoks mingile korrale allutada. See kalduvus on otsinud väljapääsu muuhulgas mitmesuguses vormis päevikute ja pragmaatilisema maailmavaatega MSN-i vestluskaaslaste tüütamise näol. Viimaseks viljaks sellel puul oli teadupoolest Mõttesahvri algatamine.

Teisalt on mulle juba iidamast-aadamast (st koolipõlvest) saati meeldinud juttudesse pikkida targutusi tabavate vanasõnade näol. Tõsisema põike vanasõnade põnevasse maailma tegin paari aasta eest seoses ühe artikli kirjutamisega. Selle käigus avastasin ka toreda veebilehe Vanasõnaraamat olemasolu. Tänaseks on sellele lisandunud vaat et veelgi vahvam vanasõnade otsingumootor. Seega on loodud kõik eeltingimused levinumate, tabavaimate või kentsakamate vanasõnade tuvastamiseks ja lahkamiseks.

Kolmandaks, ja ühtlasi Vanasõnasõela algatamise otseseks ajendiks sai Mõttesahver, täpsemalt heade lugejate-kommenteerijate küllaltki kriitilised märkused mu kirjatükkide pihta, milles olin uljalt püüdnud vilistada senisele inimkogemusele ja sünteesida omaenese "propsise seaduseid". Mulle tehti ilmekalt selgeks, et taoliseks tegevuseks on mul elutarkust esialgu vähevõitu. Samas, miks mitte siis minna pisut kergema vastupanu teed ja võtta vaatluse alla juba olemasolevad, sajanditepikkuse inimkogemuse käigus väljasettinud "seadused" - vanasõnad?

Mida ma siis kavatsen selle auväärse "esivanemate varandusega" oma vastses blogis peale hakata? Ühes võib olla päris kindel: mu eesmärk pole mitte kogu muistsele tarkusele aupaklikult takka kiita ega tõestada, kuidas ikka ennemuiste inimesed oskasid õigesti elada, samas kui kaasaegne ühiskond sammub jõrmilt hukatuse teel. Pigem püüan anda endast parima, et leida võimalusi iidsete targutuste ümberlükkamiseks ehk falsifitseerimiseks. Selle tulemusena peaksid propsise vanasõnasõelale püsima jääma vaid kõige tuumakamad ütelused. Eks me näe, kuidas see hakkab sisulises plaanis välja nägema ja mis printsiipide alusel vanasõnad käsitlemist leiavad. Igatahes võib siin üheks teguriks olla ka päevakajalisus: tihti serveerib ju elu ise kas siis vahetu suhtluse või meedia vahendusel õpetlikke lugusid, mis end kas otseselt või kaudselt mõne vanasõnaga siduda lasevad.

****************

Et aga avapostitus ei jääks pelgaks üldheietuseks, siis sõelugem pisut ka pealkirjas toodud tõdemust. Väärib märkimist, et sellel leidub mitmeid teisendeid, mis kinnitavad vanasõna arvestatavat aktuaalsust:

• Tahad latva ronida, hakka tüvest pääle.


• Tahad sikku kätte saada, võta sikul sarvest kinni.


• Tahad sa tuume kätte saada, siis võta koorimist ette.


• Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi.


• Hea hakkamine on ju pool tööd.


• Agarus on pool võitu.


• Kes ei julge, ei saa Võru linna näha.

Kõik need ütlemised kinnitavad meile ilmselget ja vaieldamatut asjaolu, et kui tahame midagi saavutada, tuleb mingil hetkel "võtta süda rindu" ja astuda selleks esimene samm. Kõnealust nähtust seletab lähemalt väljastpoolt Eestit pärinev vanasõna Magava kassi suhu hiir ei jookse. Võime küll loota Jumala, inglite, esivanemate hingede või muude üleloomulike jõudude maagilisele kaasabile, kuid see ei vabasta meid tarvidusest ka ise aktiivselt soovitu suunas püüelda. Ehk siis: Kui sa ei aita ennast ise, ei aita sind ka jumal.

Aga enese aitamiseks vajaminev esimene samm võib olla erineva pikkusega, sõltuvalt soovi sisust (teostatavusest), isiksusetüübist ja välistest oludest. Mõnel puhul võib see avasamm tõepoolest olla pool võitu või enamgi, näiteks kohvivee tulelpanek, enda registreerimine huvipakkuvale kursusele või ammusest ajast häirinud probleemile lõpuks ametliku käigu andmine. Samas leidub piisavalt ka olukordi, kus pealehakkamine ei anna mingit garantiid "võidu" saavutamise osas: treeningute alustamine sihiga kunagi olümpiavõitjaks tulla või Miss Estonia kohtingule palumine. Tegelikult võib liiga julge pealehakkamine sageli suisa kurvalt lõppeda, nagu näiteks ettevalmistamata pangarööv või vastmoodustunud tiigijääle uisutama minek. Julge hundi rind on rasvane, aga julgele soele saa ruttu ots.

Niisiis võime järeldada, et käsitletav vanasõna on loomult positiivne, väärtustades tänuväärsel moel algatusvõimet ja otsustusjulgust. Lausungi teine pool kõlab aga mõnevõrra naiivselt, jättes puudutamata läbimõtlematu impulsiivsuse varjuküljed. Seega tuleb tunnistada vanasõna väärtust, aga sealjuures ka mitte unustada mõõdukale ettevaatlikkusele ja kaalutlemisele manitsevaid vanasõnu, nagu näiteks: Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!