Kas pole mitte huvitav ja julgustav vanasõna? Samas, mida sellega meile õigupoolest öelda on tahetud? Võiks välja tuua mitu võimalikku tõlgendust:
I Materialistlik-realistlik
Häda all võib mõista igasugust keerukat, ebamugavat või ohtlikku elusituatsiooni, millest inimene ei suuda kohe oma jõududega väljapääsu leida. Häda võib olla nii füüsilist kui vaimset laadi, võides avalduda nii terviseprobleemi, finantskriisi, suhete sasipuntra kui näiteks eluohtliku situatsioonina. Häda on olukord, mida me ei ole endale soovinud ja millest me ihkame võimalikult ruttu vabaneda. Sõltumata konkreetse häda iseloomust koondame sellega toimetulekuks suure osa oma ressurssidest. Näiteks otsime informatsiooni internetist või raamatutest, konsulteerime tutvusringkonna või spetsialistidega, ragistame ajusid ja katsetame erinevaid võimalusi jne. Bioloogia seisukohast vaadates mobiliseerib organism end stressiseisundis tõhusaimalt toimima hormonaalsel tasandil - keha asub maksimaalsesse valmidusse, koondab kõik jõuvarud, et "ellu jääda", inimeste puhul siis üldjuhul jamast väljapääs leida. Sageli on inimesed suures hädaohus teinud midagi, mis neile endilegi tagantjärele uskumatu tundub. Seega häda ületamiseks rakendame tööle kogu oma võimete ja võtete arsenali. Pole siis ime, kui selline biokeemiliselt mobiliseeritud isiku suunatud, keskendatud tegevus ka tulemuse annab. (Kui just häda ületamatult suureks ei osutu.) Selle lähenemise toetuseks ka mõned vanasõnad:
- Hädas leiab inimene viis nõu;
- Kel häda, küll see abi otsib;
- Küll häda nõu annab
- Küll häda õpetab
- Häda koolitab mehe targaks.
- Kui vesi tuleb suhu, küll siis ujumist õpitakse.
- Häda on kõige parem koolmeister.
II Religioosne
See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.
III Spirituaal-müstiline
See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.
Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)
See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.
III Spirituaal-müstiline
See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.
Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)
