Käbi ei kuku kännust kaugele II

Teiseks ja mitte vähem oluliseks "käbi ja kännu printsiibi" tagajaks on keskkond. Kõige tuntum on sedalaadi seos arvatavasti elukutsevaliku puhul. Ammustel aegadel, mil enamikul lastest puudus koolihariduse omandamise võimalus, oli kõige loomulikumaks ja peamiseks õppimisviisiks vanemate elukutse/ameti omandamine. Nii oli tavapärane, et sepa poegadest sirgusid samuti sepad, kaluri järglased siirdusid koos isaga merele nootasid nõudlema ning maaharija pärandas oma põllulapi, tööriistad ja tarkused lastele. Sedalaadi ametipärimine on kaasajal omasem arengumaadele. Kuid leidub ka traditsionaalse ühiskonna säilitanud kõrge arengutasemega riike, kus ameti põlvest põlve pärandamine on jätkuvalt väga levinud, näiteks Jaapan. Samas, vaatamata kasvanud ja mitmekesistunud õppimis- ning erialavaliku-võimalustele ei ole auväärsed eriala-dünastiad kuhugi kadunud ka Läänemaailma riikides. Võib oletada, et lapse huvi emma-kumma vanema ameti "jätkamise" suhtes mõjutavad näiteks:

1) vanema autoriteet lapse silmis, lapse-vanema suhte lähedus;
2) vanema rahulolu oma erialaga, pühendumus sellele;
3) vanema kui ametikandja ühiskondlik tunnustatus, samuti ameti prestiiž ja tasuvus;
4) vanema avatud hoiak oma töö suhtes, lapse varajane pühendamine sellesse;
5) lapse isiklik huvi vastava valdkonna suhtes (sellel võib olla ka mingi sünnipärane alge);
6) lapse füüsiline ja psüühiline eelsoodumus teatud tegevusteks (samuti seotud „loomusega“).

Aga elukutsesse puutuv on vaid üks paljudest aspektidest põlvkondade sotsiaalselt reguleeritava järjepidevuse juures. Tegu on nii keeruka ja paljutahulise teemavaldkonnaga, et piirdun vaid mõningate üldiste asjaolude väljatoomisega. Vanemad on üldjuhul lapse jaoks kõige olulisemad inimesed maailmas, kellega ta veedab suure osa oma ajast ja kelle eeskuju mõjutab teda kõige enam. Eriti eelkoolieas on lapse psüühikat võrreldud käsnaga, mis küllaltki valimatult imab väliskeskkonnast infot ja käitumismudeleid. Just selles eas pannakse paika lapse isiksuse põhijooned, ja vanematel on selles väga määrav roll.

Nii kalduvad põlvest põlve päranduma näiteks:

1) traditsioonid, harjumused, maneerid;
2) suhtemudelid perekonnas (mees-naine, vanem-laps);
3) eluhoiakud, väärtused (nt kokkuhoidlikkus, ausameelsus, külalislahkus);
4) probleemide lahendamise strateegiad

Aga ka näiteks:

5) hirmud, foobiad, tabud;
6) sõltuvuslik käitumine;
7) vägivaldsus;
8) psühhosomaatilised häired ja haigused.

Siit võiks sujuvalt juba teise tuntud vanasõnani: laps on perekonna peegel. Vanemate mõju ei saa pidada vähetähtsaks ka siis, kui suhe lapsega on olnud ühes või teises aspektis ebaharmooniline. Sageli tekib lastes sellisel puhul tung vanematele vastanduda, kas siis negatiivsel või positiivsel viisil. See vastandumine saab sisse õige hoo puberteediea saabudes, mil Steineri käsitluse järgi hakkavad arenema lapse hingejõud – või siis proosalisemalt öelduna – tema isiksus hakkab välja kujunema. Enam ei saa noore inimese puhul rääkida passiivsest „käsnast“, vaid toimub pidev ja tõsine reflekteerimine – omandatud väärtushinnangute alusel „pannakse paika“ nii vanemad kui kõik teised kaaskondsed. Sageli tuntakse sealjuures valulikult, kui ebatäiuslikud on vanemad, ja kuidas nende ebatäiuslikkus on endalegi üle kandumas. Tekkiv sisemine protest võib positiivse lahenduse puudumisel viia destruktiivse käitumiseni.

Kui murdeea valud ja vaevad on üle elatud, pöördub elu üldjuhul taas rahulikumasse voolusängi. Kuid täiskasvanuna end sügavuti analüüsima asudes leiab küllap igaüks endas märkimisväärsel hulgal omadusi, mis on üle võetud vanematelt / kasvatajatelt (kuidas kellelgi). Õnnelikud on need, kellel vastavad „programmid“ (arvutiasjandusest paralleeli tuues) on valdavalt elujaatavad ja efektiivsed. Neil on olemas tarvilik pagas elus toimetulekuks, eneseteostuseks. Aga paraku on enamikul juhtudest asjalood teisiti. Kõik, kelle isiksust on lapsena on alla surutud, kelle kallal psüühilist või füüsilist vägivalda tarvitatud või keda muul viisil ahistatud, või siis lihtsalt ignoreeritud / hooletusse jäetud, nende hinges on sellest sügavad armid. Ja võib olla peaaegu kindel, et kui nende armidega spetsiaalselt ei tegeleta, jäävad need negatiivselt mõjutama inimese kogu hilisemat elukäiku. Eeskätt väljenduvad sedalaadi mõjud enesekindluse ja -usalduse puudusena, mis lõikab ära paljud väärt võimalused. Aga väljundiks võib olla ka näiteks sõltuvuskäitumine, (auto-)agressioon, naiste või meeste põlgamine, enesekesksus ja empaatia puudumine (mis viib sageli kuritegelikule teele) või mõni muu isiksusehälve. Neid probleeme ignoreerides ei ole võimalik saavutada täisväärtuslikku elu ega realiseerida enda täit potentsiaali inimesena. Piltlikult öeldes jäädakse oma lapsepõlve (vanemate) vangiks elu lõpuni, olgugi probleemide põhjustajad juba ammu mulla all.

Kõik see on üldteada õpikutõde, mis sellisena mõjub suhteliselt masendavana. Kas me peamegi siis kogu elu veetma lapsepõlves tabanud ebaõnne ohvritena? Või on siiski olemas ka abinõusid minevikumõjude kustutamiseks, „lehe puhastamiseks“? Siinkohal on üksmeelel nii teaduspõhised psühholoogid, freudistlik-jungiaanlik psühhoteraapia koolkond kui esoteerilisema kallakuga hingeravi praktikud. Jah! kõlab nende vastus. Minevikku on võimalik vaimusilmas „taasesitada“, enda jaoks ümber mõtestada ja selle kahjustav toime kustutada. Olgu siis vastavaks abinõuks pikad vestlused psühhoterapeudi diivanil lebades, hüpnoosi all toimuv kehastumine viieaastaseks endaks, inglite või Jeesuse abi kasutamine uue elu saamiseks või siis Rännaku meetodi abil oma emotsionaalsete kihtide puhastamine ja olemise ürgalge juurde jõudmine. Vastavad praktikad on äärmiselt mitmekesised, nii et kahtlemata leiab enda jaoks sobiva iga inimtüüp – sõltuvalt nii psüühilistest eripäradest kui lihtsalt usust erinevate meetodite tõhususse.

Seega, olemuselt passiivne käbi ei kuku küll kännust kaugele, aga inimene kui seesmiselt aktiivne, hinge omav teadvuslik olend on suuteline vaatamata vanemate suurele mõjule kehtestama end iseseisva isiksusena ja kujundama oma ainukordse elutee.

Lõpetuseks vaadakem ka vanarahva tarkusi käsitletud teema kohta. Enamus neist kordavad veidi erineval moel meie käsitletud vanasõnas väljenduvat mõtet.

• Laps laast vanema küljest.
• Laps on perekonna peegel.
• Lapsed künnavad isa-ema põldu.
• Laps on vanainimese ahv.
• Lastest tuntakse vanemaid.
• Mis vanem eel räägib, seda noorem peab kinni.
• Mis isa ees vilistab, seda pojad taga tantsivad.
• Kui vanem eel, nõnda laps järel.
• Isa pussik saab pojale, ema helmed tütterile.
• Armas ema, armsad lapsed.
• Ega härjast jänest sünni.
• Kuidas vana koer ees, nõnda kutsikad takka järele.
• Varekse pesäst ei maksa hanemuna etsida.
• Kuda puu, nõnda vili.
• Kuidas känd, nõnda võsu.
• Kuida tamm, nõnda tõru.
• Upin ei sata uibost kavvehe.
• Kuidas känd, nõnda käbi.
• Kuidas põld, nõnda naarid.

Aga siinpuhulgi leidub, nagu ikka, mündil ka teine külg, ning reeglil seda kinnitavad erandid. Nii jagub ka vanasõnu teistsuguse seisukoha toetuseks. Tõsi, mõned neist viitavad siiski vanemate mõjule – järglaste vastupidisele tegutsemisele protestivaimu mõjul.

• Orasest ei tunta veel vilja.
• Üks kand, üheksat jagu võrsjat.
• Must kana munõ valgõ muna.
• Vahest löüdä varekse pesäst hanemuna.
• Isa suss, ema sass, pojast saab pool kuningat.
• Olgu isa hunt või karu, kui aga mies ise mies on.
• Ega pole sugu süüks panna.
• Aus poeg katab oma vanemate halvad kombed kinni.
• Pojast polv muutub.
• Isa kogus, poeg pillutab.
• Kaks põlve kosutavad maja, kolmas põlv kaotab.