21.3.08

Omad vitsad peksavad

Selle vanasõna idee pärineb ilmselt vanamoodsast lastekasvatusmeetodist, mille rakendajad tänapäeval paljudes riikides vangi pannakse või neilt heal juhul laste hooldusõigus võetakse. Nimelt lasid meie esivanemad pahandust teinud või niisama sõnakuulmatul lapsel endale ise mõne sitkevõsulise puistaime küljest tubli oksakimp koguda, millega siis mamma-papa eksinu tagapalgeid õnnistasid.

Aga samasisuline vanasõna omab, nagu vanasõnad ikka, ka märksa sügavamat ja filosoofilisemat tähendust. Sisuliselt teatab see: inimene on oma hädades ise süüdi - ta on need põhjustanud iseenda tegevuse või tegematajätmisega.

Lisaks toonitavad sarnast tõdemust mitmed teisedki vanasõnad:
  • Egaüts oma külvi lõikap.
  • Ise teed, eest leiad.
  • Kes tegi ― ise tegi; kui ise tegi, siis ise kannata.
  • Oma king pigistab.
  • Oma kärnad sügelevad.
  • Igaüks peab oma supi sööma.
  • Uma kasvatõd vits um kõkkõ halusamb.
  • Oma kirbu sööva kõke valusambaste.
Siililegi on selge, et sedasorti vanasõnad sobivad nagu rusikas silmaauku mitmesuguste iseloomuvigade ja neist tingitud ebameeldivuste seose kirjeldamisel. Katoliku kirik eristab seitset surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira) ja tujutus (acedia). Need olid kirikuisade meelest nii kanged ja täie teadlikkusega tehtud patud, et viisid hinge otseteed hukatusse. Kusjuures kahtlemata põhjustasid need õnnetule patusele tõsiseid probleeme juba enne Peetruse ette astumist. Siia võiks julgesti lisada veel rea laidetavaid loomujooni nagu hooletus, laiskus, ülbus, isekus, hulljulgus, liigne järeleandlikkus, seadusekuulekuse puudumine jmt. "Omad vitsad peksavad!" võime mõnusa muige saatel kosta nii altkäemaksu võtmisega vahele kukkunud ametniku kui piinlikku seksiskandaali sattunud poliitiku kohta. Vanasõna kajastab lihtsaid põhjuslikke seoseid - teatavale ekslikule teole või toimimisviisile järgneb füüsika- või sotsiaalse elu seaduste kohaselt varem või hiljem ebameeldiv tagasilöök. Pidevalt oma naist pettes tasub arvestada, et kunagi tuleb kõik välja. Nagu ka õllest ja rasvasest toidust lugupidav tubase eluviisiga kodanik peab olema valmis tülikaks kehamassi lisandumiseks.

Samas võib selles vanasõnas leida ka paralleele teise tuntud (ja juba Mõttesahvriski luubi alla võetud) vanasõnaga Mida külvad, seda lõikad, samuti ristiusu põhitõdedega ja tuntud idamaise õpetusega karmast. Viimaste kohaselt eksisteerib maailmas teatav mehhanism, mille alusel iga teo eest kunagi tasuda tuleb. Kristlastel on selleks surmajärgne kohtumõistmine, kus summeeritakse kõik eluajal sooritatud ja punktuaalselt Eluraamatusse jäädvustatud hea- ja pahateod, mille alusel siis isik kas põrgukatlasse pillutatakse või pilve peale Aabrahami sülle tõstetakse. Katoliiklastel võib viimasele eelneda veel ka purgatoorium ehk puhastustuli, milles meie seast lahkunu hing enne Paradiisi vastuvõtmist patukõntsast puhtaks särisatakse. Hindudel ja budalastel on asi mõnevõrra keerukam: neil määrab erinevates eludes sooritatud heade ja halbade tegude summa nii eludevahelise olukorra (mitmetasandilised taevad ja põrgud) kui ka käekäigu käesolevas ja järgmistes eludes. Nii et metsseapõrsast kõrvust väntsutav purjus soome jahimees võib end uues kehastuses leida näiteks latris ruigava jõulupraetoorme mitte just eriti perspektiivikas rollis, või siis samblikku näksivana tõsieluliselt kehastamas oma rahvuse eestikeelset pilanimetust. (Kui ta juhtumisi juba enne näiteks jalgupidi rebaseraudadesse ei tuia või karu kaisutusse ei koperda.)

Muidugi võiks vaielda, kas näiteks lollus on oma viga või mitte. Saab ju suur osa hädasid, nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, alguse just rumalusest. Teadlik asjatundjate ja käepäraste teabeallikate ignoreerimine keerukaid ja riskantseid toimetusi talitades on kahtlemata vitsa väärt teguviis. Nii ei saa me ülemäära kaasa tunda kurva saatusega ärikale, kes omal ajal ametnikele altkäemaksu andis, et häärber otse jõe savisele kaldajärsakule püstitada. Samas nendib üks teine vanasõna, et mõistus pole omateha. Seda on just nii paju, kui Vanataat igaühele kulbiga pähe on kallanud. Aga juba konkreetse kupli all asudes kuulub see siiski lahutamatult kokku vastava isikuga ja mõjutab tema tegemisi. Pealegi, kas ei pruugigi lollus (ja muud pärilikku laadi vead, mis meile käesolevas elus hädasid kaela toovad) olla mõne eelnenud elu teadlike eksimuste karmaliseks tagajärjeks? Olgu viimasega, kuidas on, ajukääbikute saatuslikke fopaasid ei haletse põrmugi ka Darwini auhindade täismaterialistidest väljaandjad, selle asemel hoopis rahulolu ilmutades loodusliku valiku printsiibi vankumatu toimimise ja inimkonna genofondi puhastumise üle.

Siiski-siiski, käsitletavat vanasõna näivad kummutavat kõikvõimalikud meid teiste süül tabavad õnnetused, näiteks kokkupõrge roolijoodiku juhitava sõiduriistaga, murdvaraste ohvriks langemine, türannist kasuisa pälvimine, represseeriva riigivõimu küüsi sattumine jne, jne. Kannataja otsest süüd ei saa nois asjus kahtlemata tuvastada. Samas ei või siingi välistada kas sellest või eelmistest eludest pärineva isikliku karma kaudseid tagajärgi. Mis ühtpidi võib pisut lohutada - ma pole siiski pimeda juhuse süütu mängukann, vaid oma kannatused ise "auga välja teeninud". Tõsi, samas ähvardab taoline omaksvõtt anda löögi teistpidi troosti pakkuvale märterlikule kannataja-oreoolile. Ja pealegi, mis tolku meil ikka on hüpoteetilisest eelmiste elude karma kontseptsioonist, kui vastava põhjusliku seose täpsustamiseks puuduvad selles elus üldjuhul igasugused võimalused? (Tänapäeval rakendatakse küll üha enam eelmiste elude meenutamist regressioonihüpnoosi abil, samuti väidavad mitmed sensitiivid end karma kohendamise tehnikaid jagavat. Ent kui palju meie keskel ikka leidub innukaid huvilisi, kes noid võimalusi kohe kasutama tõttaksid.) Igatahes, sedalaadi õnnetuste ja kannatuste äraseletamine oli, on ja jääb üheks keerukaimaks filosoofiliseks sõlmküsimuseks.

Kuidas siis suhtuda pealkirjas toodud vanasõnasse? Usun, et lugejad nõustuvad minuga: see on üks kangesti suupärane suse kohaldamiseks pigisse sattunud kaaskodaniku aadressil, kui põhjuse ja tagajärje seos on selgesti tuvastatav: "Ma ju kohe ütlesin, et ... - vat nüüd omad vitsad peksavad!" :)