See tuntud vanasõna kergitab esmapilgul kohe tõsise sisulise küsimuse. Nimelt, kännust rääkimine viitab ju asjaolule, et puu on maha raiutud või saetud. Mis käbisid saab siis taolisest saekaatrisse rännanud puust veel kuhugi pudeneda? Muidugi võiks kukkuv käbi pärineda mõne naaberpuu küljest, aga ilmselt ei ole vanasõna tundmatu autor siiski taolisi peeni nüansse silmas pidanud.
Kui nüüd lõpetada norimine sisulise vea kallal, siis ei teki kahtlust, et antud vanasõna on leiutatud eeskätt tähistamaks põlvkondade mingit laadi järepidevust. Siin avanevad meile kaks olulist ja klassikalist mehhanismi: pärilikkus & kasvatus (ingliskeelses pedagoogilises kirjanduses tuntud ka kui nature & nurture).
Pärilikkuse mehhanismid tagavad selle, et iga laps saab endale ühe geenivariandi kummaltki vanemalt - nõnda iga 20...25 tuhande geeniga. Selle tulemusena kujutab lapse fenotüüp (anatoomia + füsioloogia) endast põhimõtteliselt isa ja ema tunnuste segu. Üks tunnus pärandub isalt, teine emalt, kolmas on hoopis vahepealne. Ent kahe retsessiivse ehk dominantsega paaris olles mitteavalduva geenivariandi (alleeli) kokkusaamisel võib lapsel ilmneda ka mõni selline pärilik tunnus, mis kummalgi vanemal puudus, ent võis esineda mõnel emma-kumma sugupuu alumisel asukal, näiteks vanatädil. Valdavalt on tegu neutraalsete tunnustega, nagu näiteks sinine silma- ja punane juuksevärv ning võime keelt torru ajada. Aga taoliselt päranduvate tunnuste hulka kuuluvad ka paljud pärilikud haigused, nagu näiteks hemofiilia ja Huntingtoni tõbi (tantstõbi). Õigupoolest usutakse geneetilist eelsoodumust enamiku tõbede puhul, sealhulgas vähk ja südame-veresoonkonna haigused, samuti vaimuhaigused. Pärilikult näikse edasi kanduvat ka soodumus mitmesuguste muude hälvete tekkeks (alkoholism, depressioon, kriminaalsed kalduvused jmt).
Peamiselt just meditsiinilisel ajendil on mitmes riigis, sh ka Eestis algatatud riiklikud geenivaramu projektid. Geneetikud ja biotehnoloogid usuvad nimelt, et õppides tundma inimeste genoome, on võimalik täpsustada ka mitmesuguste hädade pärandumismehhanisme ja tulevikus ehk isegi leida võimalusi probleemide ennetamiseks. Tõsi, eks sellega kaasnevad ka põnevad võimalused suprsportlaste, -sõdurite, küborgide ja muude vahvate homunkuluste aretamiseks, aga see selleks. Igatahes on mündil ka helgem pool: märgatavat pärilikku seost evivad üldine intelligentsus ja spetsiifilised anded, nagu näiteks sportlikud võimed ja muusikaline kuulmine. Tänu sellisele bioloogilisele ettemääratusele on võimalik järglaste omadusi teadlikult kujundada. Esialgu ei valda inimkond veel inimgenoomide kunstlikku parandamist, aga leidub muidki võimalusi "inim-sordiaretuseks".
Juba tuhandeid aastaid tagasi täheldati, et nägusate, tervete ja tugevate vanemate järglased saavad üldjuhul nägusaid, terveid ja tugevaid lapsi. Kahtlemata on vastav arusaamine ajast aega mänginud kaalukat rolli paarisuhete sõlmimisel. Mitte juhuslikult ei meeldi meestele harmoonilise keha ja kaunite palgejoontega naised - loodus on selle nii seadnud, et tagada parimate geenide edasikandumine. Nimelt peegeldub nii iidsete tarkuste kui kaasaegsete geeniuuringute põhjal õitsvas välimuses reeglina ka tervis, vitaalsus ja viljakus. Jõukad, edukad, ühiskonnas juhtival positsioonil paiknevad "isased" on püüdnud läbi aegade endale haarata kõige kaunimaid ja vitaalsemaid piigasid, keda riigist leida võib. Tänapäevani võime vastavat fenomeni märgata näiteks mitmete Eesti juhtivate ärimeeste hulgas. Iidset hõngu pakub aga Svaasimaa, mille kuningas igal aastal suurte pidustuste käigus endale tuhandete riigi kaunimate poolalasti tantsivate piigade seast uue liignaise valib. Tõsi, enamikus kultuurides on vastav selektsioon muutunud enamal määral kahepoolseks, kuna naisedki omandavad ühiskonnas üha suuremat mõjuvõimu. Siiski võib öelda, et klassikaline darvinistlik loodusliku valiku põhimõte kehtib jätkuvalt ka inimkonna puhul, olgugi et suunatuna peamiselt vaid paljunemiskäitumisele.
Asi muutub tõsisemaks, kui mõnes riigis pääsevad võimule isikud, kes asuvad tegelema rahvuse sihiteadliku ja sunniviisilise "tõuaretusega". Sellist tegevust nimetatakse eugeenikaks ja selle kohta võib lähemalt lugeda näiteks Jaan Olari artiklist. Kõige kaugemale jõuti "rassihügieeni" juurutamisega natsi-Saksamaal, aga ühel või teisel põhjusel paljunemiskõlbmatuiks arvatud isikute sundsteriliseerimine oli levinud ka 1930. aastate lõpu Eestis, samuti meie naaberriikides Rootsis ja Soomes. Tänapäeval on enamikus riikides teatud tingimustel lubatud vabatahtlik steriliseerimine.
Järgneb...
Kui nüüd lõpetada norimine sisulise vea kallal, siis ei teki kahtlust, et antud vanasõna on leiutatud eeskätt tähistamaks põlvkondade mingit laadi järepidevust. Siin avanevad meile kaks olulist ja klassikalist mehhanismi: pärilikkus & kasvatus (ingliskeelses pedagoogilises kirjanduses tuntud ka kui nature & nurture).
Pärilikkuse mehhanismid tagavad selle, et iga laps saab endale ühe geenivariandi kummaltki vanemalt - nõnda iga 20...25 tuhande geeniga. Selle tulemusena kujutab lapse fenotüüp (anatoomia + füsioloogia) endast põhimõtteliselt isa ja ema tunnuste segu. Üks tunnus pärandub isalt, teine emalt, kolmas on hoopis vahepealne. Ent kahe retsessiivse ehk dominantsega paaris olles mitteavalduva geenivariandi (alleeli) kokkusaamisel võib lapsel ilmneda ka mõni selline pärilik tunnus, mis kummalgi vanemal puudus, ent võis esineda mõnel emma-kumma sugupuu alumisel asukal, näiteks vanatädil. Valdavalt on tegu neutraalsete tunnustega, nagu näiteks sinine silma- ja punane juuksevärv ning võime keelt torru ajada. Aga taoliselt päranduvate tunnuste hulka kuuluvad ka paljud pärilikud haigused, nagu näiteks hemofiilia ja Huntingtoni tõbi (tantstõbi). Õigupoolest usutakse geneetilist eelsoodumust enamiku tõbede puhul, sealhulgas vähk ja südame-veresoonkonna haigused, samuti vaimuhaigused. Pärilikult näikse edasi kanduvat ka soodumus mitmesuguste muude hälvete tekkeks (alkoholism, depressioon, kriminaalsed kalduvused jmt).
Peamiselt just meditsiinilisel ajendil on mitmes riigis, sh ka Eestis algatatud riiklikud geenivaramu projektid. Geneetikud ja biotehnoloogid usuvad nimelt, et õppides tundma inimeste genoome, on võimalik täpsustada ka mitmesuguste hädade pärandumismehhanisme ja tulevikus ehk isegi leida võimalusi probleemide ennetamiseks. Tõsi, eks sellega kaasnevad ka põnevad võimalused suprsportlaste, -sõdurite, küborgide ja muude vahvate homunkuluste aretamiseks, aga see selleks. Igatahes on mündil ka helgem pool: märgatavat pärilikku seost evivad üldine intelligentsus ja spetsiifilised anded, nagu näiteks sportlikud võimed ja muusikaline kuulmine. Tänu sellisele bioloogilisele ettemääratusele on võimalik järglaste omadusi teadlikult kujundada. Esialgu ei valda inimkond veel inimgenoomide kunstlikku parandamist, aga leidub muidki võimalusi "inim-sordiaretuseks".
Juba tuhandeid aastaid tagasi täheldati, et nägusate, tervete ja tugevate vanemate järglased saavad üldjuhul nägusaid, terveid ja tugevaid lapsi. Kahtlemata on vastav arusaamine ajast aega mänginud kaalukat rolli paarisuhete sõlmimisel. Mitte juhuslikult ei meeldi meestele harmoonilise keha ja kaunite palgejoontega naised - loodus on selle nii seadnud, et tagada parimate geenide edasikandumine. Nimelt peegeldub nii iidsete tarkuste kui kaasaegsete geeniuuringute põhjal õitsvas välimuses reeglina ka tervis, vitaalsus ja viljakus. Jõukad, edukad, ühiskonnas juhtival positsioonil paiknevad "isased" on püüdnud läbi aegade endale haarata kõige kaunimaid ja vitaalsemaid piigasid, keda riigist leida võib. Tänapäevani võime vastavat fenomeni märgata näiteks mitmete Eesti juhtivate ärimeeste hulgas. Iidset hõngu pakub aga Svaasimaa, mille kuningas igal aastal suurte pidustuste käigus endale tuhandete riigi kaunimate poolalasti tantsivate piigade seast uue liignaise valib. Tõsi, enamikus kultuurides on vastav selektsioon muutunud enamal määral kahepoolseks, kuna naisedki omandavad ühiskonnas üha suuremat mõjuvõimu. Siiski võib öelda, et klassikaline darvinistlik loodusliku valiku põhimõte kehtib jätkuvalt ka inimkonna puhul, olgugi et suunatuna peamiselt vaid paljunemiskäitumisele.
Asi muutub tõsisemaks, kui mõnes riigis pääsevad võimule isikud, kes asuvad tegelema rahvuse sihiteadliku ja sunniviisilise "tõuaretusega". Sellist tegevust nimetatakse eugeenikaks ja selle kohta võib lähemalt lugeda näiteks Jaan Olari artiklist. Kõige kaugemale jõuti "rassihügieeni" juurutamisega natsi-Saksamaal, aga ühel või teisel põhjusel paljunemiskõlbmatuiks arvatud isikute sundsteriliseerimine oli levinud ka 1930. aastate lõpu Eestis, samuti meie naaberriikides Rootsis ja Soomes. Tänapäeval on enamikus riikides teatud tingimustel lubatud vabatahtlik steriliseerimine.
Järgneb...
1 kommentaar:
Üllatavalt romantilis-materialistlitele teemadele on autor lennanud ;)
Postita kommentaar