24.7.08

Ükski heategu ei jää karistamata (II)

Aeg on lennanud, ilma et keegi oleks vahepeal leidnud vähegi väärika vastuse mu küsimusele: kust seesugune väärakas "vanasõna" pärineb?

Tegelikult see lausend siia üldse ei sobigi, kuna pole mingil määral vanasõna. Kuid võimalik, et viib meid siiski sammukese lähemale just nimelt meie rahvuse omapärale. Igatahes südantlõhestavates seebikates ega isegi action-filmides me seesugust väljendit ei kohta. Vanasõnade kogumik annab seoses heateoga järgmisi lauseid, millest kõigist õhkub positiivne suhtumine:
  • Heategu ei roosteta

  • Heategu kannab kasu

  • Heategu kannab vilja

  • Heategu leitakse eest

  • Heategu seisab ees

  • Iga heategu leiab tasu

  • Heategu unustatakse ära, pahategu pannakse tähele


  • Niisiis, vanasõnade seas on heategu siiski pigem positiivne, erandina ehk viimane. Ja tegelikult pole ka see viimane otseselt negatiivse sõnumiga, pigem nördimust väljendav.

    Kõik see aga ei räägi minule muust kui just sellest eestlaslikust kadedusest, nimetatud rahvuse negatiivsest tendentsist ehk sotsiaalsest katkust. Ma loodan, et see on ometi see miski, mis eristab eestlasi kõikidest teistest. Eestlasi siis muidugi kõige üldisemas plaanis, rääkimata üksikuteks kaunistest eranditest.

    Venelastele paneksin ma iseloomulikuks ütluseks: hoteli kak luche, no poluchilos kak vsegdatahtsime teha võimalikult hästi, aga kukkus välja nii nagu alati.

    No kui kellelgi tekib aruteluks ideid, oleksin rõõmus neid lugema.

    14.7.08

    Kes otsib, see leiab

    Antud vanasõna ei pärine mitte Eesti vanarahva arsenalist, vaid kujutab endast algupäraselt osa Jeesuse kuulsast Mäejutlusest. Samas on see, nagu paljud teisedki Piibli tarkusesõnad ja kõnekäänud, leidnud rahva poolt mugandamist ja kandunud käibele vanasõnana, mille algupära enamus kasutajaid enam ei teagi. Nagu enamikul tuntud vanasõnadest, nii leidub ka siinkäsitletaval terve hulk paralleelvorme, näiteks:
    • Kes head otsib, see paremat leiab
    • Hiir otsib, kuni augu leiab
    • Mis koer otsib, seda koer saab
    • Lind leiab teragi, ku ta otsib
    • Mis mees otsib, seda mees leiab
    • Kes keik mättad otsib, see keik marjad maitseb
    • Mida keegi otsib, seda ta leiab
    • Kes iga põõsa alla otsib, see viimaks ommeti ussi leiab
    • Kes õnne otsib, see õnne leiab
    Samas jagub vastukaaluks ka pessimistlik-iroonilisi tõdemusi:
    • Kes inglit otsib, eeslit leiab
    • Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab
    • Kes laialt otsib, see lahja leiab
    • Laisk otsib õnne ilmast, aga usin tiib isi oma jõust
    • Kes liha otsib, see kondi leiab
    Jeesus kasutas Mäejutluses seda ütlemist Jumala headuse väljendamiseks - taevaisa kuuleb inimeste palveid, kui need tulevad puhtast südamest ja on kantud tugevast usust. Ka tänapäeval leidub suur hulk kristlasi, kes suhtuvad sellesse ütlemisse kui Jumala vankumatusse tõotusse, Nad on veendunud, et piisava usu korral ja tingimusel, et tegemist on Issandale meelepärase asjaga, on "leidmine" täiesti garanteeritud, kuitahes ebatõenäoline (või siis lausa võimatu) see asjatundmatule ilmikule ka võiks tunduda. Sarnast ideoloogiat kannab moodsas maailmas edasi mõjukas new age liikumine. Nii on hiljaaegu Eestissegi jõudnud terve rida filme ja raamatuid nn külgetõmbe seadusest ja alateadvuse (kujutlusvõime) maagilisest jõust - seda temaatikat olen varem puudutanud ka Mõttesahvris. Teisalt pole aga niisuguste teaduslikule meetodile allumatute ilmingutega siinses arutelus (ja arvestades lugejate enamuse materialistlik-maalähedast häälestust) kuigi palju peale hakata. Nii et keskendugem edaspidi vanasõna lahkamisele läbi "talupojatarkuse" prisma.

    Ilmalikus kõnepruugis on ütlemine "Kes otsib, see leiab" hästi käepärane taolise isiku julgustamiseks, kes on midagi endale kuuluvat ära kaotanud (näiteks rikkis lülitiga pardli garantiikviitungi), või siis otsib endale midagi uut ja ihaldusväärset (maja, autot, elukaaslast jne). Seda lausungit pruugitakse mitmesuguse tagamõttega, näiteks sisemise veendumuseta piinliku nukra vaikuse ületamiseks, seltskondliku sõnakõlksuna naiiviku lennukate plaanide peale või siis hoopis siirast soovist hingeliselt toetada õige asja nimel ponnistajat, kes kipub tagasilöökide all vankuma.

    Samuti sobib vanasõna suurepäraselt tagantjärele targutamiseks, näiteks asendamaks viisakal moel teist tuntud ütlemist: (ka) pime kana leiab (mõnikord) tera. Ent nõnda võib kosta ka moraliseerimaks kellegagi tema enda korduva hooletuse tõttu juhtunud õnnetuse üle.

    Materialistliku maailmavaate kontekstis on kõnealuse vanasõna kehtivuspiirid sügavalt suhtelised. See tähendab, et otsitava leidmise tõenäosus sõltub täiel määral konkreetsetest asjaoludest. Nii näiteks on sõnajalaõie leidmise tõenäosus isegi jaaniööl olematu, samas kui kabinetist oma prille otsiv professor leiab need varem või hiljem niikuinii, eriti kui need tal parajasti ninal juhtuvad olema. Siia vahele jääb lai skaala võimalusi, kus otsitava leidmise tõenäosus paigutub kuhugi 0 ja 1 vahele. Nõela tuvastamine heinakuhjast on mõõtmatult vähem usutav kui näiteks suitsupaki leidmine paadunud nikotiinisõltlase korterist. Viimasepeale tuunitud sportautoga ööklubi ees hängival nägusal atleetiliku pleiboil on teisalt õhtuks piltilusa vastassoost kaaslase leidmine sadu kordi tõenäolisem kui ruudulises flanellsärgis ringi loivaval ümmarguste prillide ja sorgus juustega ülekaalulisel nohikul.

    Sageli jääbki meil otsitav leidmata - pettumused kuuluvad lahutamatult elu juurde. Teisest küljest, kui asi oleks teisiti, muutuks meie elu ilmselt peagi igavaks oma ettearvatavuse tõttu - maailm meenutaks siis mõningate usklike ettekujutust paradiisist, kus vaid sõrmenipsutuse peale serveerivad inglid õndsale isikule kõikvõimalikke hõrgutisi või siis suunavad tema käsutusse tosinate kaupa kauneid neitsisid. Selline mugav ja ettearvatav elu muutuks kardetavasti üsna pea põrgulikult igavaks kogemuseks. Elus olemuslikult sisalduv ebakindlus, haavatavus, risk, pettumise oht annavad sellele vürtsi. Nende kaudu sõelutakse välja suurkujud, kes ei lase end vaatamata tagasilöökidele rajalt maha võtta, vaid jätkavad visalt oma sihtide poole pürgimist. Kui eesmärgid on realistlikud, vastates isiklikele võimetele ja maailma poolt pakutavatele võimalustele (st pime ei pürgi rallisõitjaks ega botaanik ei sea karjääri peasihiks sõnajalaõie leidmist), siis ütleb tõenäosusteooria, et mida visamalt ja sihikindlamalt eesmärgi suunas püüelda, seda suuremaks muutub ka tõenäosus ühel päeval otsinguretk võidukalt lõpetada.

    Nii võime teha järelduse, et pealkirjas toodud ütlemine ei kehti alati, ent selle teostumise tõenäosus võib mõistlike otsingu-objektide ning piisava kannatlikkuse korral olla küllaltki suur. Ehk teisisõnu, isik, kes otsib kannatlikult ja sobival viisil talle põhimõtteliselt kättesaadavat asja, see võib selle leida suurema tõenäosusega kui kärsitu, mõtlematu ja ebarealistlikke otsingusihte seadev isik.

    Aga nii, nagu mitmetel olulistel mõtteteradel, nii leidub sellelgi ütlemisel veel üks, sügavam tähendus. Nimelt võib otsija oma teel leida hoopis midagi muud ja vahel toredamatki, kui oleks olnud algselt sihiks seatu. Nii kostab ka vanarahvas: Kis sukka otsib, sie kapuka leiab. Ja veelgi enam: otsinguprotsess ise annab tihti elule suuna ja "vürtsi", pakkudes inimesele rõõmu ja rahuldust, nii et kauaotsitu leidmisel võib hinge suure õnne asemel hoopis tühjustunne pugeda. Sel juhul ei aita muu, kui uue otsingu algatamine.