Hooletus ees, õnnetus taga

Selle vanasõna mõte on selge kui seebivesi: kui mingit tööd või toimingut teha "ülejala", kiiruga, pealiskaudselt või mõttega mujal viibides, ega siis asi hästi lõpe. Või kui sel korral veel lõpebki, siis samal viisil jätkates ei jää "ühel ilusal päeval" ikkagi karistus tulemata. Mõni sarnane, aga vähem levinud ütlemine veel eesti rahva suust:

• - Kus ma leian hooletust, sinna külvan õnnetust
• - Kui hellitad sa hooletust, siis taevas saadab õnnetust
• - Hooletul ei ole osa, pehmel ei ole pesa
• - Hooletus ja õnnetus käivad seltsis
• - Hooletus lööb iki oma peremeest
• - Hooletus nõud kõge suurembat ohvrid
• - Hooletus on õnnetuse ema
• - Hooletus on õnnetuse teejuht
• - Kon hooletus, sääl viletsus
• - Jumal hooletut ei hoia, laiska ei toida
• - Kes nooruses hooletu, see vanaduses õnnetu

Hooletuse tagajärjed sõltuvad mõistagi tegevuse iseloomust, täpsemalt selle õnnestumise tähtsusest või untsumineku mõjudest endale ja kaasinimestele. Tavaliselt põhjustavad hooletuse tagajärjed peavalu vaid ühele isikule - lohakale tüübile endale. Nii juhtub näiteks žiletiga lõuga lõikudes, kohvitassi klaviatuurile tõmmates ja koolis kontrolltööks õppimata jättes. Ja ühtlasi on taolisel juhul inimese enda asi, kas ta õpib oma hooletuse tagajärgedest või mitte. Aga näiteks lennujuhtimiskeskuse töötaja hooletus võib maksma minna sadu inimelusid ja inimese enda "elubilansi" ühe hetkega lootusetult negatiivseks pöörata. Taoline hooletus on juba kogu ühiskonna mure, ja eriti räigelt lõppenud hooletuse eest võidakse kodanik mitmeks aastaks rootsi kardinate vahelegi läkitada. Seega lasub erinevatel inimestel erinevaid toiminguid talitades ka mitmesuguse suurusega vastutuskoorem, mis neid motiveerib vanasõnas sisalduvat hoiatust järgima. Pealegi, iseendale ebamugavuse põhjustamine ununeb ka kahtlemata kiiremini kui mõne meie jaoks olulise kaasinimese kahjustamine või pahandamine oma hooletuse tõttu.

Et see lugu liiga kuivaks ega moraliseerivaks ei jääks, siis olgu lõpetuseks toodud nädalatagune õpetlik näide selle vanasõna toimest minu enda elus. Seda suisa punkthaaval, et sündmustiku sõlmkohad paremini esile tuleksid. ;)

Asjad olid nõnda:

1) otsustasin, et sõidan õhtul Tartust koju Viljandisse;
2) olles mõtetega juba järgmiste käikude juures, ostsin kiiruga internetist bussipileti ja toksisin koodi moblasse;
3) hiljem viivitasin kompsude pakkimisega nii kaua, kui vähegi võimalik;
4) seejärel sooritasin oma leivanumbri - stiilse kiirpakkimise ja -riietumise, ning 8 min enne bussi väljumist võisin tosin kg kaaluva hiidkoti selga hiivata ja, olles veel korteriperenaisega südamlikult jumalaga jätnud, ka bussijaama suunas startida;
5) kergelt higise ja hingeldavana "plasku puukuuri" saabunud (aega oli veel 3 min), sisestasin kiiruga automaati koodi ja lunastasin pileti;
6) hiivasin end kärmelt tavapärase 5. posti juures seisvale bussile, põgusalt fikseerides ka selle sihtmärgi: Tartu-Viljandi-Pärnu;
7) näitasin piletit Taisto bussijuhile ja tirisin hiidkoti bussi tagaossa, võtsin istet;
8) mu põgus pilk langes näppu jäänud bussipiletile ja asi tundus kahtlane, sest sinna oli märgitud Sebe;
9) vaatasin aknast välja ja kõrval seisiski Sebe buss;
10) et ma olen varemgi paar korda kiirustades vale bussi peale maandunud, otsustasin, et ei hakka riskima (enam ei meenunud kindlalt ka bussi sihtmärk, mida olin põgusalt silmanud);
11) tirisin oma hiigelvarustuse kümnete kaasreisijate pilkude all (ja mõnele neist pihtagi toksates) jälle kärmelt bussi eesukse manu ja kurtsin juhile muret;
12) too kostis piletit uurinuna, et olen jah vale bussi peal, midagi arusaamatut poetas veel lisaks, mida ma ei vaevunud üle küsima;
13) seega tirisin oma hiidkompsud bussist välja ja komberdasin nendega naaberbussi juurde, mis osutus aga Jõgeva bussiks;
14) seejärel tirisin varanduse tagasi eelmise bussi juurde, mis veel polnud startinud;
15) komberdasin jälle peale, kus bussijuhi kaasabil selgus, et minu pilet oli võetud kella 19-sele bussile, antud raudruun oli aga igati õige 20-ne Viljandi sõiduk;
16) seega olin sunnitud ostma uue pileti, mis maksis 65 kr;
17) tirisin hiidkohvri nüüd juba rohkemaid reisijaid müksates (buss nimelt alustas liikumist) kärmelt jälle sõiduki tagaossa;
18) vabastasin end jopest, mille viskasin tühjale kõrvalistmele;
19) kuivatasin higi rohkete pabertaskurätikutega ja manasin endamisi oma hooletust;
20) võtsin prillid eest ja asetasin kõhul moodustunud džemprivoldile, süütasin tule istme kohal, kraamisin kotist raamatu (bussisõidud on ses osas üks tänuväärsemaid aegu) ja asusin lugema
21) raamat osutus väga põnevaks ja süüvisin sellesse täiesti;
22) nii jõudis buss peaaegu märkamatult Viljandisse, mispeale kargasin püsti, et võtta kõrvalistmelt sõidu algul sinna heidetud jope, väänutasin selle selga;
23) ühtlasi torkasin raamatu hiidseljakotti;
23) tirisin kogu kandami uuesti bussi eesotsa, ronisin maha ja asusin vaaruma kodu poole, samas kui bussijuht kogus peale uued reisijad ja valmistus jätkama teed Pärnu suunas;
24) poolel teel avastasin, et mul pole prille peas;
25) tohlasin kaks korda läbi kõik taskud, mis aga ka prille ei sisaldanud;
26) tegin morjendava, ent möödapääsmatu järelduse, et prillid kukkusid ennist jope järele sirutudes džemprilt bussiistme alla;
27) otsustasin oma kurva saatusega mitte leppida, sest prillid ei olnud odavad ja kuluvad edaspidigi marjaks ära kaugele vaatamisel;
28) kodus selgitasin veebitsi välja kellaaja järgmisel hommikul, mil sama buss jälle Viljandisse pidi naasma;
29) jutustasin webxanile MSNis kogu loo ja ta soovitas muret kurta otse Taisto dispetšerile;
28) Taisto veebilehelt avastasin vaid kahtlase lühinumbri, teenustasuga 15 kr, millele helistades aga vastas automaatvastaja, soovitades neile teade jätta;
29) katkestasin seepeale kõne, et veidi aja pärast uuesti proovida, lootuses, et ehk on IRL viibiv inimene vahepeal liinile naasnud;
30) et aga kordus sama jama, võisin kurvastusega tõdeda, et veel 30 kr on ära raisatud;
31) olin õhtul kaua üleval, mistõttu magasin järgmisel hommikul sisse;
32) seetõttu pidin kordama oma kiirriietumise-trikki ega jõudnud hommikustki süüa;
33) saabusin siiski Viljandi bussijaama mõni minut enne Pärnu bussi saabumist;
34) ennetasin matrossovlikult pealetükkivaid reisihuvilisi ja kurtsin juhile muret;
35) too lubas mu lahkesti bussisügavusse prilliotsinguile;
35) leidsin armsad okulaarid kompaktsetena istmelt, kuhu mõni vahepealne reisija oli need ilmselt asetanud;
36) olin tänulik õpetliku kogemuse ja loo õnneliku lõpu eest.

Minupoolne moraal: ühtki toimingut ei tasu teha "möödaminnes", keskendumata, ning igaks puhuks on tark piisavalt aega varuda.

Lõpetuseks veel üks asjakohene ütlemine: tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest.

(Samas, huvitav, kuidas liigitada neid arvukaid isikuid, kes ka enda vigadest ei õpi???)

Kassid läinud - hiirtel pidu

Mul ei oleks küll vähimatki selle vastu, kui see vanasõna olekski jäänud vaid vanasõnaks, mis ilmselt tähistab pahurat suhtumist olukorda, kus ülemuste või täiskasvanute puudumisel, vastavalt, alluvad või lapsed midagi keelatut toimetavad.

Paraku on sellel vanasõnal aga ka kurblooline tõepõhi all. Mõne aasta eest võtsin endale ju uue kassigi selle peale, kui mul klaviatuuri alt hämmeldunud hiirepoeg vastu vaatas. Armas loomake, aga puhtust ei hoia. Kassiga kaasnevad igasugused teised loomad, eelkõige kirbud. Neid kaelarihmasid ja mürgitamist ning stressi nii endale kui ka kassile! Kass tegi loogilise järelduse, et toas on paha elada, siin näritakse. Läks esikusse elama. Täna õiendas aga suurt kasvu pruunika karvaga hiir otse minu dokumendikuhilas!

Sedasorti vanasõnad on võetud elust enesest, kuid tabavad kui naelapea pihta pea igas situatsioonis. Kas uus kass võtta? Või ise hiiri püüdma hakata. Paraku pole ma hiirepüüdmises sugugi nii osav. Samas, kassi olemasolu korral pole hiirtest piiksugi. Nad lihtsalt väldivad sama territooriumi. Seda, et hiirte kontsentratsioon ruumi pindalaühikule kasvab korrelatsioonis temperatuuri langemisele õues, pole mõtet teaduslikult tõestadagi, kuna põhjus on niigi selge. Kes annaks nõu?

Ega töö pole jänes...

Ma ei tea, kas see on lohutuseks või mitte, kuid olen kuulnud ka seesugust käibefraasi (vanasõna see ilmselt vist pole), et töö pole jänes, et eest jookseb, mis peaks vist tähendama, et ega end ikka ribadeks ka rabada pole vaja. Ja üldse, just äsja lugesin mingi blogi mingist kommentaarist just nimelt eelmise loo autori sulest pärinevat kirjutist, kus ta manitses, et pühapäev olevat hingamiseks ja puhkamiseks ning tööd ei tohtivat sel päeval teha. Ja ega siin ei aita ju ka mingisugune plaan ega enese piitsutamine.

Minul isiklikult on küll ette tulnud juhuseid, kus ma oma esialgselt planeeritud tegevused sinnapaika jätan ja midagi märksa meeldivamat teen. Seda edulisem on hilisem tegu ise, kui see ette võtta. Tõsi muidugi on ka see, et rakendan selle sisule mõtlematagi tihtilugu vanasõna mis täna tehtud, see homme hooleta, tehes (eriti just ebameeldivad) toimingud esimesel võimalusel.

Igatahes tahaksin kuidagiviisi propsist lohutada, et ega see sügavalt läbi mõtlemata lubaduse murdmine polegi nii tavatu nähtus. Sellega peaks iga täiskasvanud inimene arvestama. Ja natuke kahju on, kui propsisele on trehvanud ülemus, kellele on tähtis vaid tulemus, mitte selle teostaja. Inimesena pidanuks ta enesest mõistetavaks pidama, et terve nädala tööd ei suuda üks inimene ühe nädalavahetusega teostada.
Taustväärtuslikuna peaks siinkohal vihjama töö sisule, mida poleks ükski tööline (ka ülemus ilmselt ise mitte) üksi suuteline ära tegema, omamata vajalikke andmeid, konsulteerimata jne... Seega tuligi ülemust oodata, et töö lõpuni teha.

Tänasida toimetusi ära viska homse varna

See Eesti rahvuseeposest pärinev tarkusetera osutus vägagi asjakohaseks minu tänaste üleelamiste kirjeldamisel. Nimelt olin reede õhtul ülemusele tõsimeeli lubanud nädalavahetusel tublisti vaeva näha ühe kiireloomulise Tähtsa Dokumendi kallal. Et siis mitte jätta tänaseks ehk esmaspäevaks ülemäära tööd ega poleks tarvis liigset stressi üle elada. Arukas ja hästiarenenud tööharjumustega kodanik oleks seepeale ettenägelikult härjal sarvist haaranud ja muid kiusatusi kõrvale heites kummalgi puhkepäeval 4...5 tunnikest tööd rüganud. Mina aga pidasin paremaks laupäeval lõpetada ülipõnev Harry Potteri 7. osa ja õhtul kulutada 5 tundi, külastades vaimse temaatikaga filmiõhtut. Pühapäeva logelesin ka maha ebameeldiva töö eest asendustegevustesse pagedes: netis surfates, suigatades, korteriperenaisega suheldes, Viljandisse reisides ja õhtul telekat vahtides. Alles kesköö paiku asusin tarvilike tööde kallale, mis päädiski sellega, et väiksem ülesanne sai poolenisti valmis, Tähtis Dokument jäi aga peaaegu päris unarusse. Lohutasin end, et mis see töö ikka ära ei ole, küll minusugune tublidik jõuab ka esmaspäeval.

Täna hommikul olingi aegsasti virge ja haarasin härjal sarvist. Aga selgus, et see asi oli palju komplitseeritum, kui alguses tundus. Lisaks saabus külm dušš koos ülemuse teatega, et Tähtsat Dokumenti on vaja nii ruttu kui võimalik - seda lugeda sooviv Kõrge Asjamees ei ole homme enam kättesaadav. Järgnes 11 järjestikust tihedat, pingelist ja närvesöövat töötundi, taustaks ülemuse õigustatud kriitika ja kärsitus. Muidugi kerkis tegemise käigus ka mitukümmend probleemi ja küsimust, millega seoses pidin ülemuse poole pöörduma. Ja ka temalt saabus rohkesti uut infot ja muudatusettepanekuid, millest igaüks tõi kaasa doominoefekti vajaduse näol nii dokumendi vormindus kui sisu ringi kohendada. Seega, kui fail viimaks kokku pandud ja kannatlikult oodanud Kõrgele Asjamehele saadetud sai, olin enamvähem täiesti zombistunud. Kusjuures seda ei kompenseerinud ka tavapärane rahuldus tehtud tublist tööst - uhke mulgi ja põlise "viiemehena" olin hoopiski häbisse suremas, et ülemust sedasi alt vedasin ja nii talle kui Kõrgele Asjamehele tüli tekitasin.

Aga ühtlasi olin saanud rikkamaks meeldejääva kogemuse võrra. Eks elu näitab, kas suudan oma vigadest õppida ja pealkirjas toodud vanasõna praktikasse rakendada. See eeldaks enese muutmist - päris kõva pähkel! Esimeseks sammuks on siin aja planeerimine - erinevate kohustuste jagamine nädalapäevade vahel. Hakatuseks tõotasin ülemusele, et edaspidi tahan tegeleda tööasjadega tööpäevadel, jättes nädalavahetuse isikliku elu tarvis. Olgu asjad selgemalt paigas - nii ei teki nõnda palju kiusatusi ega mitmetimõistetavusi. Selle plaani ühe plussina näen ka ülemuse ärgitavat juuresolekut esmaspäevast reedeni, mis minusuguse isiku puhul (vähemalt esialgu) üpris tarvilik on. Tähtis oleks ka õppida vältima selliseid minu puhul liigagi sagedasi "viimase hetke" kurnavaid suurponnistusi, mis võivad tervise peale hakata.

Kokkuvõttes siis: praktika kinnitab, et F. R. Kreutzwaldi loodud vanasõna on täiesti asjakohane. Mõned sarnased ütlemised lõpetuseks veel:

• - Ette tett töö ja tagavara leib om iki hääd.
• - Tüü tii ette, süük hoia perrä.
• - Homseks hoia leiba, aga mitte tööd.
• - Tüü täämbätsest, jutt hummogost.
• - Ära jäta toda hummõnõs, mis täämbä tetä võit.
• - Kus ma täna järje jätan, sealt ma homme otsa leian.
• - Viska kivi ette, sis om hää pääle astu.
  
• - Mes täämba ära ei tee, peat hommen kats kõrd tegema.
• - Mis täna ära teed, leiad homme eest.
• - Mis täna tehtud, see homme hooleta.
• - Mis täämbe ärä tettu, sedä hommen enäm tetä ei ole.
• - Kes vagasega magab, sie tormiga soudab.
• - Ükski kadund tund ei tule sulle tagasi.
• - Pea aigu kallis, aig om hüä mees mööda minema.
• - Igal asjal oma aeg.

Siinkohal võiks ju veel välja tuua mitu muudki vanasõna, mille põhimõtete vastu antud loos tõsiselt eksisin, näiteks: Meest sõnast, härga sarvest. Aga nood võtan käsile kunagi hiljem. Praegu peaks vist hoopis end pisut sirutama, üle tüki aja!

Ära hõiska enne õhtut

Mõttesahvri viimase loo kommentaarides tõi webxan välja küsimuse, miks ja kuidas toimib asjade "ärasõnumine". Seda ideed kajastavatest vanasõnadest on kõige tuntum: Ära hõiska enne õhtut. Samuti edastavad sama ideed enneaegse kiitlemise või rõõmustamise kahjulikkusest veel näiteks:

• - Kits ei või inne rõõmustada, ku katusse otsah om.
• - Ära kiitle ega hoople enne, kui sa üle oja saanud.
• - Ära kiitle enne, kui üle aia saad.
• - Ära hõiska enne, kui üle mäe oled saanud.
• - Ära tantsi enne, kui pulma veel käes ei ole.
• - Ärä hõiska enne, kui õlu pähän ei ole.
• - Ära kiida enne, kui asi käe on.
• - Ära kiida päeva enne õhtut.
• - Ärä enne houst kiida, kui oled tämä seles istund.
• - Ärä nakka veskit enne kitmä, kui ei tiiä, määrdse jahu tä tiip.
• - Ära kiida enne, kui sa kohtusse lähet, vaid siis, kui sa kohtust olet välja tulnud.
• - Elu ei tohi enne õnnelikuks kiita kui lõpul.
• - Kes varra naard, see hilda ikk.

Loomulikult ei kajasta kõik need ütlemised müstilist ärasõnumise fenomeni, küllap on mõnigi mõeldud lihtsalt meenutama, et esmalt tuleb asi korralikult järele proovida, et selle tegelik "headus" välja selgitada. Või siis mõtlikult tõdeda: kõik pole kuld, mis hiilgab. Samuti võib enda suutlikkus (tööoskus, nutikus, visadus) ebapiisavaks osutuda - mispeale külarahvas kommenteeriks: suuga tegi suure linna, käega ei kärbsepesagi! Samas mitu eelmainitud vanasõna näib siiski vihjavat just ärasõnumisele - "saatuse narritamisele", kui mingi oodatava / kavandatava hea asja üle rõõmustatakse enne selle saabumist, mis vanarahva arvates soodustab asjast ilmajäämist. Ärasõnumise toimemehhanismide kohta võiks pakkuda mitu teooriat:

• - milleski ei saa olla ette päris kindel, sest alati võib ilmneda ettearvamatu asjaolu, mis plaanid nurjab (kas siis "juhuslik" või "sisendist" loogiliselt tulenev);
  
• - sapised kriitikud võivad asja karmilt maha teha ja eneseusu ära võtta;
• - millegi eeldatava saavutamise üle enneaegu rõõmustama asudes võid liialt loorberitele puhkama jääda ja eesmärgile keskendatuse kaotada;
• - mõni kade või omakasupüüdlik isik võib infot su plaanidest kurjasti ära kasutada;
• - liigoptimistliku ja julge sõnavõtu kaudu võtad endale kõigi kuulajate ees vastutuse ja kohustuse asi tõepoolest vingel moel realiseerida, mis võib ahistama hakata;
• - toimib "isetäituv ennustus": hakkad meenutama ärasõnumise ohtu, aktiveerides endas hirmu ja ebakindluse, mis võibki kokkuvõttes asja lörri ajada;
• - Jumal vaatab, et sellele uhkele tüübile kuluks üks ninanips ära. :P

Samas võib välja tuua ka mõne argumendi vanasõna vastu:

• - sõpradelt-sugulastelt võib saada ka plaanide elluviimiseks vajalikku innustust ja julgustust;
• - endale ja teistele veenvalt kordaminekut sisendades tõuseb eneseusk ja seeläbi asjaga toimetuleku tõenäosus;
• - avalikult väljaöeldud lubadus kohustab rohkem pingutama ja tulemus saab parem;
• - positiivset lõpplahendust visualiseerides ja sõnastades aitame toimida külgetõmbe seadusel.
  

Mulle isiklikult tundub, et enneaegne lubaduste jagamine ja kelkimine ei ole kuigi tark teguviis. Selle asemel tuleks ise täielikult eesmärgile keskenduda, ühtlasi OMAETTE (või töögrupi siseselt) kujustades selle täitumist ja kaasnevat rõõmsat rahulolu. Parem on vaikselt nahistada, kuni tulemus käes - küll pärast jõuab uhkustada, kui asi seda väärt on. Ehk siis lõpetades taas vanasõnaga: Enne mune, siis kaaguta!

Julge pealehakkamine on pool võitu

Et kõik ausalt üles tunnistada, pean nentima, et ega ma ise ka ei oleks veel mõne tunni eest aimatagi osanud, et nüüd sellise julge tüki ette võtan, et kukun rinda pistma ei millegi vähema kui meie auväärt esiisade & -emade kollektiivse tarkusega! Samas eks see olnud ka omamoodi loogiline samm, mille astumiseks oli mul vähemalt kolm eeldust.

Esiteks pesitseb minus juba pikemat aega kange tahtmine maailma asjade üle mõlgutada ning kasinavõitu elukogemuse kiuste neid enese jaoks mingile korrale allutada. See kalduvus on otsinud väljapääsu muuhulgas mitmesuguses vormis päevikute ja pragmaatilisema maailmavaatega MSN-i vestluskaaslaste tüütamise näol. Viimaseks viljaks sellel puul oli teadupoolest Mõttesahvri algatamine.

Teisalt on mulle juba iidamast-aadamast (st koolipõlvest) saati meeldinud juttudesse pikkida targutusi tabavate vanasõnade näol. Tõsisema põike vanasõnade põnevasse maailma tegin paari aasta eest seoses ühe artikli kirjutamisega. Selle käigus avastasin ka toreda veebilehe Vanasõnaraamat olemasolu. Tänaseks on sellele lisandunud vaat et veelgi vahvam vanasõnade otsingumootor. Seega on loodud kõik eeltingimused levinumate, tabavaimate või kentsakamate vanasõnade tuvastamiseks ja lahkamiseks.

Kolmandaks, ja ühtlasi Vanasõnasõela algatamise otseseks ajendiks sai Mõttesahver, täpsemalt heade lugejate-kommenteerijate küllaltki kriitilised märkused mu kirjatükkide pihta, milles olin uljalt püüdnud vilistada senisele inimkogemusele ja sünteesida omaenese "propsise seaduseid". Mulle tehti ilmekalt selgeks, et taoliseks tegevuseks on mul elutarkust esialgu vähevõitu. Samas, miks mitte siis minna pisut kergema vastupanu teed ja võtta vaatluse alla juba olemasolevad, sajanditepikkuse inimkogemuse käigus väljasettinud "seadused" - vanasõnad?

Mida ma siis kavatsen selle auväärse "esivanemate varandusega" oma vastses blogis peale hakata? Ühes võib olla päris kindel: mu eesmärk pole mitte kogu muistsele tarkusele aupaklikult takka kiita ega tõestada, kuidas ikka ennemuiste inimesed oskasid õigesti elada, samas kui kaasaegne ühiskond sammub jõrmilt hukatuse teel. Pigem püüan anda endast parima, et leida võimalusi iidsete targutuste ümberlükkamiseks ehk falsifitseerimiseks. Selle tulemusena peaksid propsise vanasõnasõelale püsima jääma vaid kõige tuumakamad ütelused. Eks me näe, kuidas see hakkab sisulises plaanis välja nägema ja mis printsiipide alusel vanasõnad käsitlemist leiavad. Igatahes võib siin üheks teguriks olla ka päevakajalisus: tihti serveerib ju elu ise kas siis vahetu suhtluse või meedia vahendusel õpetlikke lugusid, mis end kas otseselt või kaudselt mõne vanasõnaga siduda lasevad.

****************

Et aga avapostitus ei jääks pelgaks üldheietuseks, siis sõelugem pisut ka pealkirjas toodud tõdemust. Väärib märkimist, et sellel leidub mitmeid teisendeid, mis kinnitavad vanasõna arvestatavat aktuaalsust:

• Tahad latva ronida, hakka tüvest pääle.


• Tahad sikku kätte saada, võta sikul sarvest kinni.


• Tahad sa tuume kätte saada, siis võta koorimist ette.


• Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi.


• Hea hakkamine on ju pool tööd.


• Agarus on pool võitu.


• Kes ei julge, ei saa Võru linna näha.

Kõik need ütlemised kinnitavad meile ilmselget ja vaieldamatut asjaolu, et kui tahame midagi saavutada, tuleb mingil hetkel "võtta süda rindu" ja astuda selleks esimene samm. Kõnealust nähtust seletab lähemalt väljastpoolt Eestit pärinev vanasõna Magava kassi suhu hiir ei jookse. Võime küll loota Jumala, inglite, esivanemate hingede või muude üleloomulike jõudude maagilisele kaasabile, kuid see ei vabasta meid tarvidusest ka ise aktiivselt soovitu suunas püüelda. Ehk siis: Kui sa ei aita ennast ise, ei aita sind ka jumal.

Aga enese aitamiseks vajaminev esimene samm võib olla erineva pikkusega, sõltuvalt soovi sisust (teostatavusest), isiksusetüübist ja välistest oludest. Mõnel puhul võib see avasamm tõepoolest olla pool võitu või enamgi, näiteks kohvivee tulelpanek, enda registreerimine huvipakkuvale kursusele või ammusest ajast häirinud probleemile lõpuks ametliku käigu andmine. Samas leidub piisavalt ka olukordi, kus pealehakkamine ei anna mingit garantiid "võidu" saavutamise osas: treeningute alustamine sihiga kunagi olümpiavõitjaks tulla või Miss Estonia kohtingule palumine. Tegelikult võib liiga julge pealehakkamine sageli suisa kurvalt lõppeda, nagu näiteks ettevalmistamata pangarööv või vastmoodustunud tiigijääle uisutama minek. Julge hundi rind on rasvane, aga julgele soele saa ruttu ots.

Niisiis võime järeldada, et käsitletav vanasõna on loomult positiivne, väärtustades tänuväärsel moel algatusvõimet ja otsustusjulgust. Lausungi teine pool kõlab aga mõnevõrra naiivselt, jättes puudutamata läbimõtlematu impulsiivsuse varjuküljed. Seega tuleb tunnistada vanasõna väärtust, aga sealjuures ka mitte unustada mõõdukale ettevaatlikkusele ja kaalutlemisele manitsevaid vanasõnu, nagu näiteks: Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!