Valel on lühikesed jalad

See üpriski kujundlikuna kõlav vanasõna maalib meie silmade ette pildi paha peal käinud väikesest vastikust olevusest, kes küll lootis plehku pääseda, aga oma lühikeste jalgade tõttu siiski kinni nabiti. Ehk siis meile vihjatakse, et valega kaugele ei jõua, valele rajatud plaanid, suhted ja elu tervikuna kukuvad varem või hiljem kokku kui kaardimajake, kui vale kord välja tuleb. Nagu libisevad käest ka valede abil saavutatud hüved. Seda võib põhjendada nii karma seadusega kui Jumala sekkumisega, aga ka lihtsa loogika ning loodusseaduste ja ühiskonna toimeprintsiipide kaudu.

Tõsi küll, vale väljatuleku kiirus sõltub muuhulgas valetaja osavusest, ettevaatlikkusest ja mõjuvõimust, vale ohvrite taiplikkusest, õnnest ja veel paljudest asjaoludest. Paljud väiksemad valed ei pruugigi üldse paljastuda. Aga elu kipub siiski kinnitama, et järjekindel valetamine toob varem või hiljem kaasa libastumise ja suured ebameeldivused. Kui selles elus "vitsasid" ei tulegi, siis usklike meelest ootab valelikke surmajärgselt kas põrgu või taaskehastumine armetutes oludes. Maises plaanis võivad aga kannatada valetaja lähedased, näiteks lapsed, kes omandavad samad väärad käitumismudelid või peavad lihtsalt helpima vanemate kokkukeedetud suppi. (Piibliski ähvardatakse, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, ja seda lausa seitse põlve järjest.)

Sama ideestikku on vanasõnades edasi antud ka teisel moel:

• Tõde tõuseb, vale vajub
• Midagi ei ole ilmas, kel lühem eluiga on kui valel
• Valel on saba taga
• Kõver tee viib kõrvale
• Kes valega haukap, sii valuga neelätäp
  

Valetamist seostatakse sageli varastamisega. Iseloomustavad ju mõlemad isekat inimest, kes ei ole omaks võtnud ühiskonnaelu põhimõtteid, püüdes teise inimese arvelt omakasu pälvida. Lisaks eeldab edukas varastamine sageli ka otseselt osavat valetamisoskust, et ohvri valvsus uinutada (eriti kehtib see kõikvõimalike kelmusete kohta). Selline kogemus on minulgi olnud ühe kunagise klassivennaga, kes end suureks sõbraks tegi ja siis mu kodust raha varastas.

• Kes valetab, see varastab
• Vale viab vargile, võlts võlla
• Ühe kännu võsud on vale ja vargus
• Kes noorelt valetab, see vanalt varastab

Tõsi, on olemas ka süütuid valesid, mis kedagi ei kahjusta, aga mille abil säästetakse end piinlikkusest või muudest ebamugavustest. Taolisi valesid kasutab keskmine kodanik küllap iga päev korduvalt ja need hõlmavad kõikvõimalikke elusituatsioone. Nii asub nii mõnigi muidu ontlik tegelinski seltskonnas kogemata kõhutuult lasknuna nördinud pilgul ringi vahtima. Oma laiskusest või lohakusest tingitud eksimuste (näiteks hilinemiste) õigustamisel ei tule enamikul inimsoost samuti iial puudu efektsetest põhjendustest. Väga sageli valetatakse ka suhetesse (nt vastusena küsimusele "Kus sa eile öösel olid?") ja rahasse puutuvates küsimustes ("Teeks sulle välja küll, aga, näe, rahakott jäi koju!"). Samuti rakendatakse leidlikke võltsvabandusi tüütute isikute eemalhoidmiseks ja tülikatest kohustustest kõrvalehiilimiseks ("Sa oled väga armas, aga ma ei ole vist veel valmis uueks suhteks!"/ "Kahjuks ma täna ei saa tulla, mul on HIRMUS peavalu!"/ "Oehh, heameelega aitaksin sind, aga ma olen sel kuul TÄIESTI kinni!"). Keep smilingut rakendav müügimees või klienditeenindaja tegeleb samuti sisuliselt lakkamatu valetamisega, teeseldes, et kliendid talle meeldivad.

Kõik valed pole siiski motiivilt läbinisti egoistlikud. Sageli valetatakse ka vestluskaaslase tunnete säästmiseks või meelitamiseks, soovimata öelda, mida inimesest või tema kordasaadetust tegelikult arvatakse (siia kuuluvad näiteks komplimendid ja võltslohutused, mida sageli pruugitakse näiteks eakate sugulastega suheldes). Selliseid valesid võiks nimetada ilusateks valedeks. Sedasorti valedele rajaneb suurel määral meie sõbralik suhtlemine kaasinimestega. Enamus indiviide lihtsalt ei suudaks välja kannatada meiepoolset halastamatut tõe näkkuütlemist - see on võimalik vaid väga lähedaste sõprade vahel. Muudel puhkudel võib küll otsese valetamise teinekord asendada tõe ütlemata jätmisega (vaikimine kuld, rääkimine hõbe), aga täielikku siirusst kahtlemata saavutada ei õnnestu. Või igatahes on see äärmiselt raske, ähvardades tõerääkijat sotsiaalse paaria staatusega. (Viimasest ohust end heidutada laskmata teostavad blogi vahendusel omapärast tõerääkimise eksperimenti Inno ja Irja Tähismaa, paljastades jõhkra aususega nii omi sugulasi kui tuntud meediapersoone, avades uljalt tabuteemasid ja jagades lugejatega voodisaladusi.) Tõsi, ka ilusates valedes leidub sageli egoistlik mõõde: positiivse minapildi, kasuliku suhtlusvõrgustiku ja ligitõmbava välise kuvandi säilitamise soov.

Õilsad (õigustatud) valed on need, mis võetakse kasutusele hädajuhtumi korral. Kurja ärahoidmiseks pruugitav vale on lubatav, nagu iga teinegi relv, mida pruugitakse enese, lähedaste ja vara kaitsmiseks. Üheks sellise vale tüübiks on bluffimine - vastasele püütakse näidata end tugevama või ohtlikumana, kui tegelikult ollakse. Vastavaid näiteid pakuvad meile kuhjaga kõikvõimalikud põnevusfilmid, loodusest aga mimikri, enda kohevile ajamine jne.

Veidi küsitavama väärtusega on lastele räägitavad valed, nagu elaks kaevus kuri koll või tuleks pahandust tegevale lapsele öösel järele kotionu. Pole täpselt teada, millise jälje sedasorti parimate kavatsustega rakendatud valedest tulenevad hirmud jätavad lapse õrnale psüühikale. Positiivsema sisuga on, ent sarnasesse rubriiki kuuluvad ka kahtlased kurejutud, isa mantlit kandev jõuluvana ja öösiti majja tungivad päkapikud. Olgu nende valede eetilise väärtusega, kuidas on, paljastuma kipuvad nad varem või hiljem niikuinii. :)

Üpris heatahtlikult suhtutakse ka luiskajatesse, kes armastavad enesetähtsust upitada ja sotsiaalset poolehoidu pälvida kõikvõimalike väljamõeldud lugude esitamisega tõe pähe (või siis tõestisündinud asjaolude värvikamaks maalimisega). Siia rubriiki kuuluvad klassikalised kalamehejutud, nagu ka tänapäeva noorte seas populaarsed vested "võimsatest läbudest", "mällarisse joomistest" ja rabavatest vallutustest vastassoo seas. Maailmakirjanduses on luiskaja karakter ilmekalt esindatud parun Münchhauseni näol. Üks tore ja südamlik film luisata armastanud mehest on Suur kala. Vanad eestlased hindasid sedasorti valesid vanasõnaga: Vale on jutu ilu.

Omette valusaks teemaks on ühiskondlikul tasemel rakendatavad või juurdunud avalikud valed. Siia kuuluvad näiteks reklaamid, poliitikute sõnavõtud, kõmupressi artiklid, müüdid ja linnalegendid ning palju muudki, millega meie ajusid meedia vahendusel iga päev loputatakse. Poliitilisi valesid pilkab ka selle loo alguses leiduv karikatuur. Taoliste valede vastu aitavad meid haridustase, kriitiline meel ja valivus infokanalite osas.

Küllap võiks pikema järelemõtlemise korral valede tüüpe veelgi eristada, nagu ka ajendeid ja järelmeid nii endale kui teistele. Vanarahvaski on välja sõelunud veel mitmesuguseid teraseid ja tabavaid tarkusi valetamise ja valetajate kohta:

• Näputäis tõtt on parem kui sületäis valet
• Kes palju räägib, see palju valetab
• Parem tükk tühja juttu rääkida kui vaks valetada
• Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta
• Kes üks kord valetab, valetab alati
• Kes valetab, see kannatab
• Kis isi valetab, see ei usu, et teine tõtt räägib

Tagatipuks vääriks eraldi pikka käsitlust iseendale valetamine, aga see ületaks juba kaugelt ühe mõistliku kirjatüki mahu. Seega tõmmakem parem jutuotsad kokku ja püüdkem välja tuua kogu pika loo moraal:

Olgem ausad, kui vähegi võimalik ja sobilik!