Kes pärast naerab...

Kes pärast naerab, naerab paremini

Kas see pole mitte selline juhtum, kui keegi isik kellegi üle naerab, õigemini teda välja naerab ja parastab... Ja siis sagedasti esinev juhtun, kus see, keda välja naerdi, hiljem "õigeks poisiks" osutus?

Igatahes oleksin rahul, kui selle viimase lause asemele tekiksid mitmed asjalikud arvamusi pungil lõigud.

Käbi ei kuku kännust kaugele II

Teiseks ja mitte vähem oluliseks "käbi ja kännu printsiibi" tagajaks on keskkond. Kõige tuntum on sedalaadi seos arvatavasti elukutsevaliku puhul. Ammustel aegadel, mil enamikul lastest puudus koolihariduse omandamise võimalus, oli kõige loomulikumaks ja peamiseks õppimisviisiks vanemate elukutse/ameti omandamine. Nii oli tavapärane, et sepa poegadest sirgusid samuti sepad, kaluri järglased siirdusid koos isaga merele nootasid nõudlema ning maaharija pärandas oma põllulapi, tööriistad ja tarkused lastele. Sedalaadi ametipärimine on kaasajal omasem arengumaadele. Kuid leidub ka traditsionaalse ühiskonna säilitanud kõrge arengutasemega riike, kus ameti põlvest põlve pärandamine on jätkuvalt väga levinud, näiteks Jaapan. Samas, vaatamata kasvanud ja mitmekesistunud õppimis- ning erialavaliku-võimalustele ei ole auväärsed eriala-dünastiad kuhugi kadunud ka Läänemaailma riikides. Võib oletada, et lapse huvi emma-kumma vanema ameti "jätkamise" suhtes mõjutavad näiteks:

1) vanema autoriteet lapse silmis, lapse-vanema suhte lähedus;
2) vanema rahulolu oma erialaga, pühendumus sellele;
3) vanema kui ametikandja ühiskondlik tunnustatus, samuti ameti prestiiž ja tasuvus;
4) vanema avatud hoiak oma töö suhtes, lapse varajane pühendamine sellesse;
5) lapse isiklik huvi vastava valdkonna suhtes (sellel võib olla ka mingi sünnipärane alge);
6) lapse füüsiline ja psüühiline eelsoodumus teatud tegevusteks (samuti seotud „loomusega“).

Aga elukutsesse puutuv on vaid üks paljudest aspektidest põlvkondade sotsiaalselt reguleeritava järjepidevuse juures. Tegu on nii keeruka ja paljutahulise teemavaldkonnaga, et piirdun vaid mõningate üldiste asjaolude väljatoomisega. Vanemad on üldjuhul lapse jaoks kõige olulisemad inimesed maailmas, kellega ta veedab suure osa oma ajast ja kelle eeskuju mõjutab teda kõige enam. Eriti eelkoolieas on lapse psüühikat võrreldud käsnaga, mis küllaltki valimatult imab väliskeskkonnast infot ja käitumismudeleid. Just selles eas pannakse paika lapse isiksuse põhijooned, ja vanematel on selles väga määrav roll.

Nii kalduvad põlvest põlve päranduma näiteks:

1) traditsioonid, harjumused, maneerid;
2) suhtemudelid perekonnas (mees-naine, vanem-laps);
3) eluhoiakud, väärtused (nt kokkuhoidlikkus, ausameelsus, külalislahkus);
4) probleemide lahendamise strateegiad

Aga ka näiteks:

5) hirmud, foobiad, tabud;
6) sõltuvuslik käitumine;
7) vägivaldsus;
8) psühhosomaatilised häired ja haigused.

Siit võiks sujuvalt juba teise tuntud vanasõnani: laps on perekonna peegel. Vanemate mõju ei saa pidada vähetähtsaks ka siis, kui suhe lapsega on olnud ühes või teises aspektis ebaharmooniline. Sageli tekib lastes sellisel puhul tung vanematele vastanduda, kas siis negatiivsel või positiivsel viisil. See vastandumine saab sisse õige hoo puberteediea saabudes, mil Steineri käsitluse järgi hakkavad arenema lapse hingejõud – või siis proosalisemalt öelduna – tema isiksus hakkab välja kujunema. Enam ei saa noore inimese puhul rääkida passiivsest „käsnast“, vaid toimub pidev ja tõsine reflekteerimine – omandatud väärtushinnangute alusel „pannakse paika“ nii vanemad kui kõik teised kaaskondsed. Sageli tuntakse sealjuures valulikult, kui ebatäiuslikud on vanemad, ja kuidas nende ebatäiuslikkus on endalegi üle kandumas. Tekkiv sisemine protest võib positiivse lahenduse puudumisel viia destruktiivse käitumiseni.

Kui murdeea valud ja vaevad on üle elatud, pöördub elu üldjuhul taas rahulikumasse voolusängi. Kuid täiskasvanuna end sügavuti analüüsima asudes leiab küllap igaüks endas märkimisväärsel hulgal omadusi, mis on üle võetud vanematelt / kasvatajatelt (kuidas kellelgi). Õnnelikud on need, kellel vastavad „programmid“ (arvutiasjandusest paralleeli tuues) on valdavalt elujaatavad ja efektiivsed. Neil on olemas tarvilik pagas elus toimetulekuks, eneseteostuseks. Aga paraku on enamikul juhtudest asjalood teisiti. Kõik, kelle isiksust on lapsena on alla surutud, kelle kallal psüühilist või füüsilist vägivalda tarvitatud või keda muul viisil ahistatud, või siis lihtsalt ignoreeritud / hooletusse jäetud, nende hinges on sellest sügavad armid. Ja võib olla peaaegu kindel, et kui nende armidega spetsiaalselt ei tegeleta, jäävad need negatiivselt mõjutama inimese kogu hilisemat elukäiku. Eeskätt väljenduvad sedalaadi mõjud enesekindluse ja -usalduse puudusena, mis lõikab ära paljud väärt võimalused. Aga väljundiks võib olla ka näiteks sõltuvuskäitumine, (auto-)agressioon, naiste või meeste põlgamine, enesekesksus ja empaatia puudumine (mis viib sageli kuritegelikule teele) või mõni muu isiksusehälve. Neid probleeme ignoreerides ei ole võimalik saavutada täisväärtuslikku elu ega realiseerida enda täit potentsiaali inimesena. Piltlikult öeldes jäädakse oma lapsepõlve (vanemate) vangiks elu lõpuni, olgugi probleemide põhjustajad juba ammu mulla all.

Kõik see on üldteada õpikutõde, mis sellisena mõjub suhteliselt masendavana. Kas me peamegi siis kogu elu veetma lapsepõlves tabanud ebaõnne ohvritena? Või on siiski olemas ka abinõusid minevikumõjude kustutamiseks, „lehe puhastamiseks“? Siinkohal on üksmeelel nii teaduspõhised psühholoogid, freudistlik-jungiaanlik psühhoteraapia koolkond kui esoteerilisema kallakuga hingeravi praktikud. Jah! kõlab nende vastus. Minevikku on võimalik vaimusilmas „taasesitada“, enda jaoks ümber mõtestada ja selle kahjustav toime kustutada. Olgu siis vastavaks abinõuks pikad vestlused psühhoterapeudi diivanil lebades, hüpnoosi all toimuv kehastumine viieaastaseks endaks, inglite või Jeesuse abi kasutamine uue elu saamiseks või siis Rännaku meetodi abil oma emotsionaalsete kihtide puhastamine ja olemise ürgalge juurde jõudmine. Vastavad praktikad on äärmiselt mitmekesised, nii et kahtlemata leiab enda jaoks sobiva iga inimtüüp – sõltuvalt nii psüühilistest eripäradest kui lihtsalt usust erinevate meetodite tõhususse.

Seega, olemuselt passiivne käbi ei kuku küll kännust kaugele, aga inimene kui seesmiselt aktiivne, hinge omav teadvuslik olend on suuteline vaatamata vanemate suurele mõjule kehtestama end iseseisva isiksusena ja kujundama oma ainukordse elutee.

Lõpetuseks vaadakem ka vanarahva tarkusi käsitletud teema kohta. Enamus neist kordavad veidi erineval moel meie käsitletud vanasõnas väljenduvat mõtet.

• Laps laast vanema küljest.
• Laps on perekonna peegel.
• Lapsed künnavad isa-ema põldu.
• Laps on vanainimese ahv.
• Lastest tuntakse vanemaid.
• Mis vanem eel räägib, seda noorem peab kinni.
• Mis isa ees vilistab, seda pojad taga tantsivad.
• Kui vanem eel, nõnda laps järel.
• Isa pussik saab pojale, ema helmed tütterile.
• Armas ema, armsad lapsed.
• Ega härjast jänest sünni.
• Kuidas vana koer ees, nõnda kutsikad takka järele.
• Varekse pesäst ei maksa hanemuna etsida.
• Kuda puu, nõnda vili.
• Kuidas känd, nõnda võsu.
• Kuida tamm, nõnda tõru.
• Upin ei sata uibost kavvehe.
• Kuidas känd, nõnda käbi.
• Kuidas põld, nõnda naarid.

Aga siinpuhulgi leidub, nagu ikka, mündil ka teine külg, ning reeglil seda kinnitavad erandid. Nii jagub ka vanasõnu teistsuguse seisukoha toetuseks. Tõsi, mõned neist viitavad siiski vanemate mõjule – järglaste vastupidisele tegutsemisele protestivaimu mõjul.

• Orasest ei tunta veel vilja.
• Üks kand, üheksat jagu võrsjat.
• Must kana munõ valgõ muna.
• Vahest löüdä varekse pesäst hanemuna.
• Isa suss, ema sass, pojast saab pool kuningat.
• Olgu isa hunt või karu, kui aga mies ise mies on.
• Ega pole sugu süüks panna.
• Aus poeg katab oma vanemate halvad kombed kinni.
• Pojast polv muutub.
• Isa kogus, poeg pillutab.
• Kaks põlve kosutavad maja, kolmas põlv kaotab.

Käbi ei kuku kännust kaugele I

See tuntud vanasõna kergitab esmapilgul kohe tõsise sisulise küsimuse. Nimelt, kännust rääkimine viitab ju asjaolule, et puu on maha raiutud või saetud. Mis käbisid saab siis taolisest saekaatrisse rännanud puust veel kuhugi pudeneda? Muidugi võiks kukkuv käbi pärineda mõne naaberpuu küljest, aga ilmselt ei ole vanasõna tundmatu autor siiski taolisi peeni nüansse silmas pidanud.

Kui nüüd lõpetada norimine sisulise vea kallal, siis ei teki kahtlust, et antud vanasõna on leiutatud eeskätt tähistamaks põlvkondade mingit laadi järepidevust. Siin avanevad meile kaks olulist ja klassikalist mehhanismi: pärilikkus & kasvatus (ingliskeelses pedagoogilises kirjanduses tuntud ka kui nature & nurture).

Pärilikkuse mehhanismid tagavad selle, et iga laps saab endale ühe geenivariandi kummaltki vanemalt - nõnda iga 20...25 tuhande geeniga. Selle tulemusena kujutab lapse fenotüüp (anatoomia + füsioloogia) endast põhimõtteliselt isa ja ema tunnuste segu. Üks tunnus pärandub isalt, teine emalt, kolmas on hoopis vahepealne. Ent kahe retsessiivse ehk dominantsega paaris olles mitteavalduva geenivariandi (alleeli) kokkusaamisel võib lapsel ilmneda ka mõni selline pärilik tunnus, mis kummalgi vanemal puudus, ent võis esineda mõnel emma-kumma sugupuu alumisel asukal, näiteks vanatädil. Valdavalt on tegu neutraalsete tunnustega, nagu näiteks sinine silma- ja punane juuksevärv ning võime keelt torru ajada. Aga taoliselt päranduvate tunnuste hulka kuuluvad ka paljud pärilikud haigused, nagu näiteks hemofiilia ja Huntingtoni tõbi (tantstõbi). Õigupoolest usutakse geneetilist eelsoodumust enamiku tõbede puhul, sealhulgas vähk ja südame-veresoonkonna haigused, samuti vaimuhaigused. Pärilikult näikse edasi kanduvat ka soodumus mitmesuguste muude hälvete tekkeks (alkoholism, depressioon, kriminaalsed kalduvused jmt).

Peamiselt just meditsiinilisel ajendil on mitmes riigis, sh ka Eestis algatatud riiklikud geenivaramu projektid. Geneetikud ja biotehnoloogid usuvad nimelt, et õppides tundma inimeste genoome, on võimalik täpsustada ka mitmesuguste hädade pärandumismehhanisme ja tulevikus ehk isegi leida võimalusi probleemide ennetamiseks. Tõsi, eks sellega kaasnevad ka põnevad võimalused suprsportlaste, -sõdurite, küborgide ja muude vahvate homunkuluste aretamiseks, aga see selleks. Igatahes on mündil ka helgem pool: märgatavat pärilikku seost evivad üldine intelligentsus ja spetsiifilised anded, nagu näiteks sportlikud võimed ja muusikaline kuulmine. Tänu sellisele bioloogilisele ettemääratusele on võimalik järglaste omadusi teadlikult kujundada. Esialgu ei valda inimkond veel inimgenoomide kunstlikku parandamist, aga leidub muidki võimalusi "inim-sordiaretuseks".

Juba tuhandeid aastaid tagasi täheldati, et nägusate, tervete ja tugevate vanemate järglased saavad üldjuhul nägusaid, terveid ja tugevaid lapsi. Kahtlemata on vastav arusaamine ajast aega mänginud kaalukat rolli paarisuhete sõlmimisel. Mitte juhuslikult ei meeldi meestele harmoonilise keha ja kaunite palgejoontega naised - loodus on selle nii seadnud, et tagada parimate geenide edasikandumine. Nimelt peegeldub nii iidsete tarkuste kui kaasaegsete geeniuuringute põhjal õitsvas välimuses reeglina ka tervis, vitaalsus ja viljakus. Jõukad, edukad, ühiskonnas juhtival positsioonil paiknevad "isased" on püüdnud läbi aegade endale haarata kõige kaunimaid ja vitaalsemaid piigasid, keda riigist leida võib. Tänapäevani võime vastavat fenomeni märgata näiteks mitmete Eesti juhtivate ärimeeste hulgas. Iidset hõngu pakub aga Svaasimaa, mille kuningas igal aastal suurte pidustuste käigus endale tuhandete riigi kaunimate poolalasti tantsivate piigade seast uue liignaise valib. Tõsi, enamikus kultuurides on vastav selektsioon muutunud enamal määral kahepoolseks, kuna naisedki omandavad ühiskonnas üha suuremat mõjuvõimu. Siiski võib öelda, et klassikaline darvinistlik loodusliku valiku põhimõte kehtib jätkuvalt ka inimkonna puhul, olgugi et suunatuna peamiselt vaid paljunemiskäitumisele.

Asi muutub tõsisemaks, kui mõnes riigis pääsevad võimule isikud, kes asuvad tegelema rahvuse sihiteadliku ja sunniviisilise "tõuaretusega". Sellist tegevust nimetatakse eugeenikaks ja selle kohta võib lähemalt lugeda näiteks Jaan Olari artiklist. Kõige kaugemale jõuti "rassihügieeni" juurutamisega natsi-Saksamaal, aga ühel või teisel põhjusel paljunemiskõlbmatuiks arvatud isikute sundsteriliseerimine oli levinud ka 1930. aastate lõpu Eestis, samuti meie naaberriikides Rootsis ja Soomes. Tänapäeval on enamikus riikides teatud tingimustel lubatud vabatahtlik steriliseerimine.

Järgneb...

Augus tulevik

Mul on plaanis võtta käsile kolme vanasõna või ülesande ühisosa...

• — kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta
• — kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja
• — kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku
  
  Aga kui keegi minust ette jõuab, siis võiks juba algust teha...

Ükski heategu ei jää karistamata (II)

Aeg on lennanud, ilma et keegi oleks vahepeal leidnud vähegi väärika vastuse mu küsimusele: kust seesugune väärakas "vanasõna" pärineb?

Tegelikult see lausend siia üldse ei sobigi, kuna pole mingil määral vanasõna. Kuid võimalik, et viib meid siiski sammukese lähemale just nimelt meie rahvuse omapärale. Igatahes südantlõhestavates seebikates ega isegi action-filmides me seesugust väljendit ei kohta. Vanasõnade kogumik annab seoses heateoga järgmisi lauseid, millest kõigist õhkub positiivne suhtumine:

Heategu ei roosteta

Heategu kannab kasu

Heategu kannab vilja

Heategu leitakse eest

Heategu seisab ees

Iga heategu leiab tasu

Heategu unustatakse ära, pahategu pannakse tähele

Niisiis, vanasõnade seas on heategu siiski pigem positiivne, erandina ehk viimane. Ja tegelikult pole ka see viimane otseselt negatiivse sõnumiga, pigem nördimust väljendav.

Kõik see aga ei räägi minule muust kui just sellest eestlaslikust kadedusest, nimetatud rahvuse negatiivsest tendentsist ehk sotsiaalsest katkust. Ma loodan, et see on ometi see miski, mis eristab eestlasi kõikidest teistest. Eestlasi siis muidugi kõige üldisemas plaanis, rääkimata üksikuteks kaunistest eranditest.

Venelastele paneksin ma iseloomulikuks ütluseks: hoteli kak luche, no poluchilos kak vsegda — tahtsime teha võimalikult hästi, aga kukkus välja nii nagu alati.

No kui kellelgi tekib aruteluks ideid, oleksin rõõmus neid lugema.

Kes otsib, see leiab

Antud vanasõna ei pärine mitte Eesti vanarahva arsenalist, vaid kujutab endast algupäraselt osa Jeesuse kuulsast Mäejutlusest. Samas on see, nagu paljud teisedki Piibli tarkusesõnad ja kõnekäänud, leidnud rahva poolt mugandamist ja kandunud käibele vanasõnana, mille algupära enamus kasutajaid enam ei teagi. Nagu enamikul tuntud vanasõnadest, nii leidub ka siinkäsitletaval terve hulk paralleelvorme, näiteks:

• Kes head otsib, see paremat leiab
• Hiir otsib, kuni augu leiab
• Mis koer otsib, seda koer saab
• Lind leiab teragi, ku ta otsib
• Mis mees otsib, seda mees leiab
• Kes keik mättad otsib, see keik marjad maitseb
• Mida keegi otsib, seda ta leiab
• Kes iga põõsa alla otsib, see viimaks ommeti ussi leiab
• Kes õnne otsib, see õnne leiab

Samas jagub vastukaaluks ka pessimistlik-iroonilisi tõdemusi:

• Kes inglit otsib, eeslit leiab
• Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab
• Kes laialt otsib, see lahja leiab
• Laisk otsib õnne ilmast, aga usin tiib isi oma jõust
• Kes liha otsib, see kondi leiab

Jeesus kasutas Mäejutluses seda ütlemist Jumala headuse väljendamiseks - taevaisa kuuleb inimeste palveid, kui need tulevad puhtast südamest ja on kantud tugevast usust. Ka tänapäeval leidub suur hulk kristlasi, kes suhtuvad sellesse ütlemisse kui Jumala vankumatusse tõotusse, Nad on veendunud, et piisava usu korral ja tingimusel, et tegemist on Issandale meelepärase asjaga, on "leidmine" täiesti garanteeritud, kuitahes ebatõenäoline (või siis lausa võimatu) see asjatundmatule ilmikule ka võiks tunduda. Sarnast ideoloogiat kannab moodsas maailmas edasi mõjukas new age liikumine. Nii on hiljaaegu Eestissegi jõudnud terve rida filme ja raamatuid nn külgetõmbe seadusest ja alateadvuse (kujutlusvõime) maagilisest jõust - seda temaatikat olen varem puudutanud ka Mõttesahvris. Teisalt pole aga niisuguste teaduslikule meetodile allumatute ilmingutega siinses arutelus (ja arvestades lugejate enamuse materialistlik-maalähedast häälestust) kuigi palju peale hakata. Nii et keskendugem edaspidi vanasõna lahkamisele läbi "talupojatarkuse" prisma.

Ilmalikus kõnepruugis on ütlemine "Kes otsib, see leiab" hästi käepärane taolise isiku julgustamiseks, kes on midagi endale kuuluvat ära kaotanud (näiteks rikkis lülitiga pardli garantiikviitungi), või siis otsib endale midagi uut ja ihaldusväärset (maja, autot, elukaaslast jne). Seda lausungit pruugitakse mitmesuguse tagamõttega, näiteks sisemise veendumuseta piinliku nukra vaikuse ületamiseks, seltskondliku sõnakõlksuna naiiviku lennukate plaanide peale või siis hoopis siirast soovist hingeliselt toetada õige asja nimel ponnistajat, kes kipub tagasilöökide all vankuma.

Samuti sobib vanasõna suurepäraselt tagantjärele targutamiseks, näiteks asendamaks viisakal moel teist tuntud ütlemist: (ka) pime kana leiab (mõnikord) tera. Ent nõnda võib kosta ka moraliseerimaks kellegagi tema enda korduva hooletuse tõttu juhtunud õnnetuse üle.

Materialistliku maailmavaate kontekstis on kõnealuse vanasõna kehtivuspiirid sügavalt suhtelised. See tähendab, et otsitava leidmise tõenäosus sõltub täiel määral konkreetsetest asjaoludest. Nii näiteks on sõnajalaõie leidmise tõenäosus isegi jaaniööl olematu, samas kui kabinetist oma prille otsiv professor leiab need varem või hiljem niikuinii, eriti kui need tal parajasti ninal juhtuvad olema. Siia vahele jääb lai skaala võimalusi, kus otsitava leidmise tõenäosus paigutub kuhugi 0 ja 1 vahele. Nõela tuvastamine heinakuhjast on mõõtmatult vähem usutav kui näiteks suitsupaki leidmine paadunud nikotiinisõltlase korterist. Viimasepeale tuunitud sportautoga ööklubi ees hängival nägusal atleetiliku pleiboil on teisalt õhtuks piltilusa vastassoost kaaslase leidmine sadu kordi tõenäolisem kui ruudulises flanellsärgis ringi loivaval ümmarguste prillide ja sorgus juustega ülekaalulisel nohikul.

Sageli jääbki meil otsitav leidmata - pettumused kuuluvad lahutamatult elu juurde. Teisest küljest, kui asi oleks teisiti, muutuks meie elu ilmselt peagi igavaks oma ettearvatavuse tõttu - maailm meenutaks siis mõningate usklike ettekujutust paradiisist, kus vaid sõrmenipsutuse peale serveerivad inglid õndsale isikule kõikvõimalikke hõrgutisi või siis suunavad tema käsutusse tosinate kaupa kauneid neitsisid. Selline mugav ja ettearvatav elu muutuks kardetavasti üsna pea põrgulikult igavaks kogemuseks. Elus olemuslikult sisalduv ebakindlus, haavatavus, risk, pettumise oht annavad sellele vürtsi. Nende kaudu sõelutakse välja suurkujud, kes ei lase end vaatamata tagasilöökidele rajalt maha võtta, vaid jätkavad visalt oma sihtide poole pürgimist. Kui eesmärgid on realistlikud, vastates isiklikele võimetele ja maailma poolt pakutavatele võimalustele (st pime ei pürgi rallisõitjaks ega botaanik ei sea karjääri peasihiks sõnajalaõie leidmist), siis ütleb tõenäosusteooria, et mida visamalt ja sihikindlamalt eesmärgi suunas püüelda, seda suuremaks muutub ka tõenäosus ühel päeval otsinguretk võidukalt lõpetada.

Nii võime teha järelduse, et pealkirjas toodud ütlemine ei kehti alati, ent selle teostumise tõenäosus võib mõistlike otsingu-objektide ning piisava kannatlikkuse korral olla küllaltki suur. Ehk teisisõnu, isik, kes otsib kannatlikult ja sobival viisil talle põhimõtteliselt kättesaadavat asja, see võib selle leida suurema tõenäosusega kui kärsitu, mõtlematu ja ebarealistlikke otsingusihte seadev isik.

Aga nii, nagu mitmetel olulistel mõtteteradel, nii leidub sellelgi ütlemisel veel üks, sügavam tähendus. Nimelt võib otsija oma teel leida hoopis midagi muud ja vahel toredamatki, kui oleks olnud algselt sihiks seatu. Nii kostab ka vanarahvas: Kis sukka otsib, sie kapuka leiab. Ja veelgi enam: otsinguprotsess ise annab tihti elule suuna ja "vürtsi", pakkudes inimesele rõõmu ja rahuldust, nii et kauaotsitu leidmisel võib hinge suure õnne asemel hoopis tühjustunne pugeda. Sel juhul ei aita muu, kui uue otsingu algatamine.

Ükski heategu ei jää karistamata (I)

Ma küll ei tea, kas tegemist ongi üldse vanasõnaga või hoopis kaasaegse egotsentrismi õhutava kõnekäänuga. Igatahes on minule seda aina rohkem öeldud. Ja mis seal salata: ka mul on tulnud, tõsi küll et satiiriga pooleks, seda aina sagedamini pruukida.

Ega ma ei olekski soovinud hetkel selle teema kallal liialt pikalt vaagida. Panin vaid pealkirjale lisaks sulgudesse järjenumbri ning loodan, et teema leiab kommenteerimist ning hilisemat pikemat lahkamist. Kole ütlus: Ükski heategu ei jää karistamata.

Kas see peaks viitama soovitusele, et alati tasub küüned enda poole hoida? Või hoopis seda eestlasi negatiivsest küljest iseloomustavat tõsiasja, et eestlase lemmikeine on teine eestlane? Mine sa võta kinni. Ja kust selline ütlus üldse pärineb?

Omad vitsad peksavad

Selle vanasõna idee pärineb ilmselt vanamoodsast lastekasvatusmeetodist, mille rakendajad tänapäeval paljudes riikides vangi pannakse või neilt heal juhul laste hooldusõigus võetakse. Nimelt lasid meie esivanemad pahandust teinud või niisama sõnakuulmatul lapsel endale ise mõne sitkevõsulise puistaime küljest tubli oksakimp koguda, millega siis mamma-papa eksinu tagapalgeid õnnistasid.

Aga samasisuline vanasõna omab, nagu vanasõnad ikka, ka märksa sügavamat ja filosoofilisemat tähendust. Sisuliselt teatab see: inimene on oma hädades ise süüdi - ta on need põhjustanud iseenda tegevuse või tegematajätmisega.

Lisaks toonitavad sarnast tõdemust mitmed teisedki vanasõnad:

• Egaüts oma külvi lõikap.
• Ise teed, eest leiad.
• Kes tegi ― ise tegi; kui ise tegi, siis ise kannata.
• Oma king pigistab.
• Oma kärnad sügelevad.
• Igaüks peab oma supi sööma.
• Uma kasvatõd vits um kõkkõ halusamb.
• Oma kirbu sööva kõke valusambaste.

Siililegi on selge, et sedasorti vanasõnad sobivad nagu rusikas silmaauku mitmesuguste iseloomuvigade ja neist tingitud ebameeldivuste seose kirjeldamisel. Katoliku kirik eristab seitset surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira) ja tujutus (acedia). Need olid kirikuisade meelest nii kanged ja täie teadlikkusega tehtud patud, et viisid hinge otseteed hukatusse. Kusjuures kahtlemata põhjustasid need õnnetule patusele tõsiseid probleeme juba enne Peetruse ette astumist. Siia võiks julgesti lisada veel rea laidetavaid loomujooni nagu hooletus, laiskus, ülbus, isekus, hulljulgus, liigne järeleandlikkus, seadusekuulekuse puudumine jmt. "Omad vitsad peksavad!" võime mõnusa muige saatel kosta nii altkäemaksu võtmisega vahele kukkunud ametniku kui piinlikku seksiskandaali sattunud poliitiku kohta. Vanasõna kajastab lihtsaid põhjuslikke seoseid - teatavale ekslikule teole või toimimisviisile järgneb füüsika- või sotsiaalse elu seaduste kohaselt varem või hiljem ebameeldiv tagasilöök. Pidevalt oma naist pettes tasub arvestada, et kunagi tuleb kõik välja. Nagu ka õllest ja rasvasest toidust lugupidav tubase eluviisiga kodanik peab olema valmis tülikaks kehamassi lisandumiseks.

Samas võib selles vanasõnas leida ka paralleele teise tuntud (ja juba Mõttesahvriski luubi alla võetud) vanasõnaga Mida külvad, seda lõikad, samuti ristiusu põhitõdedega ja tuntud idamaise õpetusega karmast. Viimaste kohaselt eksisteerib maailmas teatav mehhanism, mille alusel iga teo eest kunagi tasuda tuleb. Kristlastel on selleks surmajärgne kohtumõistmine, kus summeeritakse kõik eluajal sooritatud ja punktuaalselt Eluraamatusse jäädvustatud hea- ja pahateod, mille alusel siis isik kas põrgukatlasse pillutatakse või pilve peale Aabrahami sülle tõstetakse. Katoliiklastel võib viimasele eelneda veel ka purgatoorium ehk puhastustuli, milles meie seast lahkunu hing enne Paradiisi vastuvõtmist patukõntsast puhtaks särisatakse. Hindudel ja budalastel on asi mõnevõrra keerukam: neil määrab erinevates eludes sooritatud heade ja halbade tegude summa nii eludevahelise olukorra (mitmetasandilised taevad ja põrgud) kui ka käekäigu käesolevas ja järgmistes eludes. Nii et metsseapõrsast kõrvust väntsutav purjus soome jahimees võib end uues kehastuses leida näiteks latris ruigava jõulupraetoorme mitte just eriti perspektiivikas rollis, või siis samblikku näksivana tõsieluliselt kehastamas oma rahvuse eestikeelset pilanimetust. (Kui ta juhtumisi juba enne näiteks jalgupidi rebaseraudadesse ei tuia või karu kaisutusse ei koperda.)

Muidugi võiks vaielda, kas näiteks lollus on oma viga või mitte. Saab ju suur osa hädasid, nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, alguse just rumalusest. Teadlik asjatundjate ja käepäraste teabeallikate ignoreerimine keerukaid ja riskantseid toimetusi talitades on kahtlemata vitsa väärt teguviis. Nii ei saa me ülemäära kaasa tunda kurva saatusega ärikale, kes omal ajal ametnikele altkäemaksu andis, et häärber otse jõe savisele kaldajärsakule püstitada. Samas nendib üks teine vanasõna, et mõistus pole omateha. Seda on just nii paju, kui Vanataat igaühele kulbiga pähe on kallanud. Aga juba konkreetse kupli all asudes kuulub see siiski lahutamatult kokku vastava isikuga ja mõjutab tema tegemisi. Pealegi, kas ei pruugigi lollus (ja muud pärilikku laadi vead, mis meile käesolevas elus hädasid kaela toovad) olla mõne eelnenud elu teadlike eksimuste karmaliseks tagajärjeks? Olgu viimasega, kuidas on, ajukääbikute saatuslikke fopaasid ei haletse põrmugi ka Darwini auhindade täismaterialistidest väljaandjad, selle asemel hoopis rahulolu ilmutades loodusliku valiku printsiibi vankumatu toimimise ja inimkonna genofondi puhastumise üle.

Siiski-siiski, käsitletavat vanasõna näivad kummutavat kõikvõimalikud meid teiste süül tabavad õnnetused, näiteks kokkupõrge roolijoodiku juhitava sõiduriistaga, murdvaraste ohvriks langemine, türannist kasuisa pälvimine, represseeriva riigivõimu küüsi sattumine jne, jne. Kannataja otsest süüd ei saa nois asjus kahtlemata tuvastada. Samas ei või siingi välistada kas sellest või eelmistest eludest pärineva isikliku karma kaudseid tagajärgi. Mis ühtpidi võib pisut lohutada - ma pole siiski pimeda juhuse süütu mängukann, vaid oma kannatused ise "auga välja teeninud". Tõsi, samas ähvardab taoline omaksvõtt anda löögi teistpidi troosti pakkuvale märterlikule kannataja-oreoolile. Ja pealegi, mis tolku meil ikka on hüpoteetilisest eelmiste elude karma kontseptsioonist, kui vastava põhjusliku seose täpsustamiseks puuduvad selles elus üldjuhul igasugused võimalused? (Tänapäeval rakendatakse küll üha enam eelmiste elude meenutamist regressioonihüpnoosi abil, samuti väidavad mitmed sensitiivid end karma kohendamise tehnikaid jagavat. Ent kui palju meie keskel ikka leidub innukaid huvilisi, kes noid võimalusi kohe kasutama tõttaksid.) Igatahes, sedalaadi õnnetuste ja kannatuste äraseletamine oli, on ja jääb üheks keerukaimaks filosoofiliseks sõlmküsimuseks.

Kuidas siis suhtuda pealkirjas toodud vanasõnasse? Usun, et lugejad nõustuvad minuga: see on üks kangesti suupärane suse kohaldamiseks pigisse sattunud kaaskodaniku aadressil, kui põhjuse ja tagajärje seos on selgesti tuvastatav: "Ma ju kohe ütlesin, et ... - vat nüüd omad vitsad peksavad!" :)

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Kas pole mitte huvitav ja julgustav vanasõna? Samas, mida sellega meile õigupoolest öelda on tahetud? Võiks välja tuua mitu võimalikku tõlgendust:

I Materialistlik-realistlik

Häda all võib mõista igasugust keerukat, ebamugavat või ohtlikku elusituatsiooni, millest inimene ei suuda kohe oma jõududega väljapääsu leida. Häda võib olla nii füüsilist kui vaimset laadi, võides avalduda nii terviseprobleemi, finantskriisi, suhete sasipuntra kui näiteks eluohtliku situatsioonina. Häda on olukord, mida me ei ole endale soovinud ja millest me ihkame võimalikult ruttu vabaneda. Sõltumata konkreetse häda iseloomust koondame sellega toimetulekuks suure osa oma ressurssidest. Näiteks otsime informatsiooni internetist või raamatutest, konsulteerime tutvusringkonna või spetsialistidega, ragistame ajusid ja katsetame erinevaid võimalusi jne. Bioloogia seisukohast vaadates mobiliseerib organism end stressiseisundis tõhusaimalt toimima hormonaalsel tasandil - keha asub maksimaalsesse valmidusse, koondab kõik jõuvarud, et "ellu jääda", inimeste puhul siis üldjuhul jamast väljapääs leida. Sageli on inimesed suures hädaohus teinud midagi, mis neile endilegi tagantjärele uskumatu tundub. Seega häda ületamiseks rakendame tööle kogu oma võimete ja võtete arsenali. Pole siis ime, kui selline biokeemiliselt mobiliseeritud isiku suunatud, keskendatud tegevus ka tulemuse annab. (Kui just häda ületamatult suureks ei osutu.) Selle lähenemise toetuseks ka mõned vanasõnad:

• Hädas leiab inimene viis nõu;
• Kel häda, küll see abi otsib;
• Küll häda nõu annab
• Küll häda õpetab
• Häda koolitab mehe targaks.
• Kui vesi tuleb suhu, küll siis ujumist õpitakse.
• Häda on kõige parem koolmeister.

II Religioosne

See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.

III Spirituaal-müstiline

See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.

Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)

Valel on lühikesed jalad

See üpriski kujundlikuna kõlav vanasõna maalib meie silmade ette pildi paha peal käinud väikesest vastikust olevusest, kes küll lootis plehku pääseda, aga oma lühikeste jalgade tõttu siiski kinni nabiti. Ehk siis meile vihjatakse, et valega kaugele ei jõua, valele rajatud plaanid, suhted ja elu tervikuna kukuvad varem või hiljem kokku kui kaardimajake, kui vale kord välja tuleb. Nagu libisevad käest ka valede abil saavutatud hüved. Seda võib põhjendada nii karma seadusega kui Jumala sekkumisega, aga ka lihtsa loogika ning loodusseaduste ja ühiskonna toimeprintsiipide kaudu.

Tõsi küll, vale väljatuleku kiirus sõltub muuhulgas valetaja osavusest, ettevaatlikkusest ja mõjuvõimust, vale ohvrite taiplikkusest, õnnest ja veel paljudest asjaoludest. Paljud väiksemad valed ei pruugigi üldse paljastuda. Aga elu kipub siiski kinnitama, et järjekindel valetamine toob varem või hiljem kaasa libastumise ja suured ebameeldivused. Kui selles elus "vitsasid" ei tulegi, siis usklike meelest ootab valelikke surmajärgselt kas põrgu või taaskehastumine armetutes oludes. Maises plaanis võivad aga kannatada valetaja lähedased, näiteks lapsed, kes omandavad samad väärad käitumismudelid või peavad lihtsalt helpima vanemate kokkukeedetud suppi. (Piibliski ähvardatakse, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, ja seda lausa seitse põlve järjest.)

Sama ideestikku on vanasõnades edasi antud ka teisel moel:

• Tõde tõuseb, vale vajub
• Midagi ei ole ilmas, kel lühem eluiga on kui valel
• Valel on saba taga
• Kõver tee viib kõrvale
• Kes valega haukap, sii valuga neelätäp
  

Valetamist seostatakse sageli varastamisega. Iseloomustavad ju mõlemad isekat inimest, kes ei ole omaks võtnud ühiskonnaelu põhimõtteid, püüdes teise inimese arvelt omakasu pälvida. Lisaks eeldab edukas varastamine sageli ka otseselt osavat valetamisoskust, et ohvri valvsus uinutada (eriti kehtib see kõikvõimalike kelmusete kohta). Selline kogemus on minulgi olnud ühe kunagise klassivennaga, kes end suureks sõbraks tegi ja siis mu kodust raha varastas.

• Kes valetab, see varastab
• Vale viab vargile, võlts võlla
• Ühe kännu võsud on vale ja vargus
• Kes noorelt valetab, see vanalt varastab

Tõsi, on olemas ka süütuid valesid, mis kedagi ei kahjusta, aga mille abil säästetakse end piinlikkusest või muudest ebamugavustest. Taolisi valesid kasutab keskmine kodanik küllap iga päev korduvalt ja need hõlmavad kõikvõimalikke elusituatsioone. Nii asub nii mõnigi muidu ontlik tegelinski seltskonnas kogemata kõhutuult lasknuna nördinud pilgul ringi vahtima. Oma laiskusest või lohakusest tingitud eksimuste (näiteks hilinemiste) õigustamisel ei tule enamikul inimsoost samuti iial puudu efektsetest põhjendustest. Väga sageli valetatakse ka suhetesse (nt vastusena küsimusele "Kus sa eile öösel olid?") ja rahasse puutuvates küsimustes ("Teeks sulle välja küll, aga, näe, rahakott jäi koju!"). Samuti rakendatakse leidlikke võltsvabandusi tüütute isikute eemalhoidmiseks ja tülikatest kohustustest kõrvalehiilimiseks ("Sa oled väga armas, aga ma ei ole vist veel valmis uueks suhteks!"/ "Kahjuks ma täna ei saa tulla, mul on HIRMUS peavalu!"/ "Oehh, heameelega aitaksin sind, aga ma olen sel kuul TÄIESTI kinni!"). Keep smilingut rakendav müügimees või klienditeenindaja tegeleb samuti sisuliselt lakkamatu valetamisega, teeseldes, et kliendid talle meeldivad.

Kõik valed pole siiski motiivilt läbinisti egoistlikud. Sageli valetatakse ka vestluskaaslase tunnete säästmiseks või meelitamiseks, soovimata öelda, mida inimesest või tema kordasaadetust tegelikult arvatakse (siia kuuluvad näiteks komplimendid ja võltslohutused, mida sageli pruugitakse näiteks eakate sugulastega suheldes). Selliseid valesid võiks nimetada ilusateks valedeks. Sedasorti valedele rajaneb suurel määral meie sõbralik suhtlemine kaasinimestega. Enamus indiviide lihtsalt ei suudaks välja kannatada meiepoolset halastamatut tõe näkkuütlemist - see on võimalik vaid väga lähedaste sõprade vahel. Muudel puhkudel võib küll otsese valetamise teinekord asendada tõe ütlemata jätmisega (vaikimine kuld, rääkimine hõbe), aga täielikku siirusst kahtlemata saavutada ei õnnestu. Või igatahes on see äärmiselt raske, ähvardades tõerääkijat sotsiaalse paaria staatusega. (Viimasest ohust end heidutada laskmata teostavad blogi vahendusel omapärast tõerääkimise eksperimenti Inno ja Irja Tähismaa, paljastades jõhkra aususega nii omi sugulasi kui tuntud meediapersoone, avades uljalt tabuteemasid ja jagades lugejatega voodisaladusi.) Tõsi, ka ilusates valedes leidub sageli egoistlik mõõde: positiivse minapildi, kasuliku suhtlusvõrgustiku ja ligitõmbava välise kuvandi säilitamise soov.

Õilsad (õigustatud) valed on need, mis võetakse kasutusele hädajuhtumi korral. Kurja ärahoidmiseks pruugitav vale on lubatav, nagu iga teinegi relv, mida pruugitakse enese, lähedaste ja vara kaitsmiseks. Üheks sellise vale tüübiks on bluffimine - vastasele püütakse näidata end tugevama või ohtlikumana, kui tegelikult ollakse. Vastavaid näiteid pakuvad meile kuhjaga kõikvõimalikud põnevusfilmid, loodusest aga mimikri, enda kohevile ajamine jne.

Veidi küsitavama väärtusega on lastele räägitavad valed, nagu elaks kaevus kuri koll või tuleks pahandust tegevale lapsele öösel järele kotionu. Pole täpselt teada, millise jälje sedasorti parimate kavatsustega rakendatud valedest tulenevad hirmud jätavad lapse õrnale psüühikale. Positiivsema sisuga on, ent sarnasesse rubriiki kuuluvad ka kahtlased kurejutud, isa mantlit kandev jõuluvana ja öösiti majja tungivad päkapikud. Olgu nende valede eetilise väärtusega, kuidas on, paljastuma kipuvad nad varem või hiljem niikuinii. :)

Üpris heatahtlikult suhtutakse ka luiskajatesse, kes armastavad enesetähtsust upitada ja sotsiaalset poolehoidu pälvida kõikvõimalike väljamõeldud lugude esitamisega tõe pähe (või siis tõestisündinud asjaolude värvikamaks maalimisega). Siia rubriiki kuuluvad klassikalised kalamehejutud, nagu ka tänapäeva noorte seas populaarsed vested "võimsatest läbudest", "mällarisse joomistest" ja rabavatest vallutustest vastassoo seas. Maailmakirjanduses on luiskaja karakter ilmekalt esindatud parun Münchhauseni näol. Üks tore ja südamlik film luisata armastanud mehest on Suur kala. Vanad eestlased hindasid sedasorti valesid vanasõnaga: Vale on jutu ilu.

Omette valusaks teemaks on ühiskondlikul tasemel rakendatavad või juurdunud avalikud valed. Siia kuuluvad näiteks reklaamid, poliitikute sõnavõtud, kõmupressi artiklid, müüdid ja linnalegendid ning palju muudki, millega meie ajusid meedia vahendusel iga päev loputatakse. Poliitilisi valesid pilkab ka selle loo alguses leiduv karikatuur. Taoliste valede vastu aitavad meid haridustase, kriitiline meel ja valivus infokanalite osas.

Küllap võiks pikema järelemõtlemise korral valede tüüpe veelgi eristada, nagu ka ajendeid ja järelmeid nii endale kui teistele. Vanarahvaski on välja sõelunud veel mitmesuguseid teraseid ja tabavaid tarkusi valetamise ja valetajate kohta:

• Näputäis tõtt on parem kui sületäis valet
• Kes palju räägib, see palju valetab
• Parem tükk tühja juttu rääkida kui vaks valetada
• Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta
• Kes üks kord valetab, valetab alati
• Kes valetab, see kannatab
• Kis isi valetab, see ei usu, et teine tõtt räägib

Tagatipuks vääriks eraldi pikka käsitlust iseendale valetamine, aga see ületaks juba kaugelt ühe mõistliku kirjatüki mahu. Seega tõmmakem parem jutuotsad kokku ja püüdkem välja tuua kogu pika loo moraal:

Olgem ausad, kui vähegi võimalik ja sobilik!