Ükski heategu ei jää karistamata (II)

Aeg on lennanud, ilma et keegi oleks vahepeal leidnud vähegi väärika vastuse mu küsimusele: kust seesugune väärakas "vanasõna" pärineb?

Tegelikult see lausend siia üldse ei sobigi, kuna pole mingil määral vanasõna. Kuid võimalik, et viib meid siiski sammukese lähemale just nimelt meie rahvuse omapärale. Igatahes südantlõhestavates seebikates ega isegi action-filmides me seesugust väljendit ei kohta. Vanasõnade kogumik annab seoses heateoga järgmisi lauseid, millest kõigist õhkub positiivne suhtumine:

Heategu ei roosteta

Heategu kannab kasu

Heategu kannab vilja

Heategu leitakse eest

Heategu seisab ees

Iga heategu leiab tasu

Heategu unustatakse ära, pahategu pannakse tähele

Niisiis, vanasõnade seas on heategu siiski pigem positiivne, erandina ehk viimane. Ja tegelikult pole ka see viimane otseselt negatiivse sõnumiga, pigem nördimust väljendav.

Kõik see aga ei räägi minule muust kui just sellest eestlaslikust kadedusest, nimetatud rahvuse negatiivsest tendentsist ehk sotsiaalsest katkust. Ma loodan, et see on ometi see miski, mis eristab eestlasi kõikidest teistest. Eestlasi siis muidugi kõige üldisemas plaanis, rääkimata üksikuteks kaunistest eranditest.

Venelastele paneksin ma iseloomulikuks ütluseks: hoteli kak luche, no poluchilos kak vsegda — tahtsime teha võimalikult hästi, aga kukkus välja nii nagu alati.

No kui kellelgi tekib aruteluks ideid, oleksin rõõmus neid lugema.

Kes otsib, see leiab

Antud vanasõna ei pärine mitte Eesti vanarahva arsenalist, vaid kujutab endast algupäraselt osa Jeesuse kuulsast Mäejutlusest. Samas on see, nagu paljud teisedki Piibli tarkusesõnad ja kõnekäänud, leidnud rahva poolt mugandamist ja kandunud käibele vanasõnana, mille algupära enamus kasutajaid enam ei teagi. Nagu enamikul tuntud vanasõnadest, nii leidub ka siinkäsitletaval terve hulk paralleelvorme, näiteks:

• Kes head otsib, see paremat leiab
• Hiir otsib, kuni augu leiab
• Mis koer otsib, seda koer saab
• Lind leiab teragi, ku ta otsib
• Mis mees otsib, seda mees leiab
• Kes keik mättad otsib, see keik marjad maitseb
• Mida keegi otsib, seda ta leiab
• Kes iga põõsa alla otsib, see viimaks ommeti ussi leiab
• Kes õnne otsib, see õnne leiab

Samas jagub vastukaaluks ka pessimistlik-iroonilisi tõdemusi:

• Kes inglit otsib, eeslit leiab
• Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab
• Kes laialt otsib, see lahja leiab
• Laisk otsib õnne ilmast, aga usin tiib isi oma jõust
• Kes liha otsib, see kondi leiab

Jeesus kasutas Mäejutluses seda ütlemist Jumala headuse väljendamiseks - taevaisa kuuleb inimeste palveid, kui need tulevad puhtast südamest ja on kantud tugevast usust. Ka tänapäeval leidub suur hulk kristlasi, kes suhtuvad sellesse ütlemisse kui Jumala vankumatusse tõotusse, Nad on veendunud, et piisava usu korral ja tingimusel, et tegemist on Issandale meelepärase asjaga, on "leidmine" täiesti garanteeritud, kuitahes ebatõenäoline (või siis lausa võimatu) see asjatundmatule ilmikule ka võiks tunduda. Sarnast ideoloogiat kannab moodsas maailmas edasi mõjukas new age liikumine. Nii on hiljaaegu Eestissegi jõudnud terve rida filme ja raamatuid nn külgetõmbe seadusest ja alateadvuse (kujutlusvõime) maagilisest jõust - seda temaatikat olen varem puudutanud ka Mõttesahvris. Teisalt pole aga niisuguste teaduslikule meetodile allumatute ilmingutega siinses arutelus (ja arvestades lugejate enamuse materialistlik-maalähedast häälestust) kuigi palju peale hakata. Nii et keskendugem edaspidi vanasõna lahkamisele läbi "talupojatarkuse" prisma.

Ilmalikus kõnepruugis on ütlemine "Kes otsib, see leiab" hästi käepärane taolise isiku julgustamiseks, kes on midagi endale kuuluvat ära kaotanud (näiteks rikkis lülitiga pardli garantiikviitungi), või siis otsib endale midagi uut ja ihaldusväärset (maja, autot, elukaaslast jne). Seda lausungit pruugitakse mitmesuguse tagamõttega, näiteks sisemise veendumuseta piinliku nukra vaikuse ületamiseks, seltskondliku sõnakõlksuna naiiviku lennukate plaanide peale või siis hoopis siirast soovist hingeliselt toetada õige asja nimel ponnistajat, kes kipub tagasilöökide all vankuma.

Samuti sobib vanasõna suurepäraselt tagantjärele targutamiseks, näiteks asendamaks viisakal moel teist tuntud ütlemist: (ka) pime kana leiab (mõnikord) tera. Ent nõnda võib kosta ka moraliseerimaks kellegagi tema enda korduva hooletuse tõttu juhtunud õnnetuse üle.

Materialistliku maailmavaate kontekstis on kõnealuse vanasõna kehtivuspiirid sügavalt suhtelised. See tähendab, et otsitava leidmise tõenäosus sõltub täiel määral konkreetsetest asjaoludest. Nii näiteks on sõnajalaõie leidmise tõenäosus isegi jaaniööl olematu, samas kui kabinetist oma prille otsiv professor leiab need varem või hiljem niikuinii, eriti kui need tal parajasti ninal juhtuvad olema. Siia vahele jääb lai skaala võimalusi, kus otsitava leidmise tõenäosus paigutub kuhugi 0 ja 1 vahele. Nõela tuvastamine heinakuhjast on mõõtmatult vähem usutav kui näiteks suitsupaki leidmine paadunud nikotiinisõltlase korterist. Viimasepeale tuunitud sportautoga ööklubi ees hängival nägusal atleetiliku pleiboil on teisalt õhtuks piltilusa vastassoost kaaslase leidmine sadu kordi tõenäolisem kui ruudulises flanellsärgis ringi loivaval ümmarguste prillide ja sorgus juustega ülekaalulisel nohikul.

Sageli jääbki meil otsitav leidmata - pettumused kuuluvad lahutamatult elu juurde. Teisest küljest, kui asi oleks teisiti, muutuks meie elu ilmselt peagi igavaks oma ettearvatavuse tõttu - maailm meenutaks siis mõningate usklike ettekujutust paradiisist, kus vaid sõrmenipsutuse peale serveerivad inglid õndsale isikule kõikvõimalikke hõrgutisi või siis suunavad tema käsutusse tosinate kaupa kauneid neitsisid. Selline mugav ja ettearvatav elu muutuks kardetavasti üsna pea põrgulikult igavaks kogemuseks. Elus olemuslikult sisalduv ebakindlus, haavatavus, risk, pettumise oht annavad sellele vürtsi. Nende kaudu sõelutakse välja suurkujud, kes ei lase end vaatamata tagasilöökidele rajalt maha võtta, vaid jätkavad visalt oma sihtide poole pürgimist. Kui eesmärgid on realistlikud, vastates isiklikele võimetele ja maailma poolt pakutavatele võimalustele (st pime ei pürgi rallisõitjaks ega botaanik ei sea karjääri peasihiks sõnajalaõie leidmist), siis ütleb tõenäosusteooria, et mida visamalt ja sihikindlamalt eesmärgi suunas püüelda, seda suuremaks muutub ka tõenäosus ühel päeval otsinguretk võidukalt lõpetada.

Nii võime teha järelduse, et pealkirjas toodud ütlemine ei kehti alati, ent selle teostumise tõenäosus võib mõistlike otsingu-objektide ning piisava kannatlikkuse korral olla küllaltki suur. Ehk teisisõnu, isik, kes otsib kannatlikult ja sobival viisil talle põhimõtteliselt kättesaadavat asja, see võib selle leida suurema tõenäosusega kui kärsitu, mõtlematu ja ebarealistlikke otsingusihte seadev isik.

Aga nii, nagu mitmetel olulistel mõtteteradel, nii leidub sellelgi ütlemisel veel üks, sügavam tähendus. Nimelt võib otsija oma teel leida hoopis midagi muud ja vahel toredamatki, kui oleks olnud algselt sihiks seatu. Nii kostab ka vanarahvas: Kis sukka otsib, sie kapuka leiab. Ja veelgi enam: otsinguprotsess ise annab tihti elule suuna ja "vürtsi", pakkudes inimesele rõõmu ja rahuldust, nii et kauaotsitu leidmisel võib hinge suure õnne asemel hoopis tühjustunne pugeda. Sel juhul ei aita muu, kui uue otsingu algatamine.

Ükski heategu ei jää karistamata (I)

Ma küll ei tea, kas tegemist ongi üldse vanasõnaga või hoopis kaasaegse egotsentrismi õhutava kõnekäänuga. Igatahes on minule seda aina rohkem öeldud. Ja mis seal salata: ka mul on tulnud, tõsi küll et satiiriga pooleks, seda aina sagedamini pruukida.

Ega ma ei olekski soovinud hetkel selle teema kallal liialt pikalt vaagida. Panin vaid pealkirjale lisaks sulgudesse järjenumbri ning loodan, et teema leiab kommenteerimist ning hilisemat pikemat lahkamist. Kole ütlus: Ükski heategu ei jää karistamata.

Kas see peaks viitama soovitusele, et alati tasub küüned enda poole hoida? Või hoopis seda eestlasi negatiivsest küljest iseloomustavat tõsiasja, et eestlase lemmikeine on teine eestlane? Mine sa võta kinni. Ja kust selline ütlus üldse pärineb?

Omad vitsad peksavad

Selle vanasõna idee pärineb ilmselt vanamoodsast lastekasvatusmeetodist, mille rakendajad tänapäeval paljudes riikides vangi pannakse või neilt heal juhul laste hooldusõigus võetakse. Nimelt lasid meie esivanemad pahandust teinud või niisama sõnakuulmatul lapsel endale ise mõne sitkevõsulise puistaime küljest tubli oksakimp koguda, millega siis mamma-papa eksinu tagapalgeid õnnistasid.

Aga samasisuline vanasõna omab, nagu vanasõnad ikka, ka märksa sügavamat ja filosoofilisemat tähendust. Sisuliselt teatab see: inimene on oma hädades ise süüdi - ta on need põhjustanud iseenda tegevuse või tegematajätmisega.

Lisaks toonitavad sarnast tõdemust mitmed teisedki vanasõnad:

• Egaüts oma külvi lõikap.
• Ise teed, eest leiad.
• Kes tegi ― ise tegi; kui ise tegi, siis ise kannata.
• Oma king pigistab.
• Oma kärnad sügelevad.
• Igaüks peab oma supi sööma.
• Uma kasvatõd vits um kõkkõ halusamb.
• Oma kirbu sööva kõke valusambaste.

Siililegi on selge, et sedasorti vanasõnad sobivad nagu rusikas silmaauku mitmesuguste iseloomuvigade ja neist tingitud ebameeldivuste seose kirjeldamisel. Katoliku kirik eristab seitset surmapattu: alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira) ja tujutus (acedia). Need olid kirikuisade meelest nii kanged ja täie teadlikkusega tehtud patud, et viisid hinge otseteed hukatusse. Kusjuures kahtlemata põhjustasid need õnnetule patusele tõsiseid probleeme juba enne Peetruse ette astumist. Siia võiks julgesti lisada veel rea laidetavaid loomujooni nagu hooletus, laiskus, ülbus, isekus, hulljulgus, liigne järeleandlikkus, seadusekuulekuse puudumine jmt. "Omad vitsad peksavad!" võime mõnusa muige saatel kosta nii altkäemaksu võtmisega vahele kukkunud ametniku kui piinlikku seksiskandaali sattunud poliitiku kohta. Vanasõna kajastab lihtsaid põhjuslikke seoseid - teatavale ekslikule teole või toimimisviisile järgneb füüsika- või sotsiaalse elu seaduste kohaselt varem või hiljem ebameeldiv tagasilöök. Pidevalt oma naist pettes tasub arvestada, et kunagi tuleb kõik välja. Nagu ka õllest ja rasvasest toidust lugupidav tubase eluviisiga kodanik peab olema valmis tülikaks kehamassi lisandumiseks.

Samas võib selles vanasõnas leida ka paralleele teise tuntud (ja juba Mõttesahvriski luubi alla võetud) vanasõnaga Mida külvad, seda lõikad, samuti ristiusu põhitõdedega ja tuntud idamaise õpetusega karmast. Viimaste kohaselt eksisteerib maailmas teatav mehhanism, mille alusel iga teo eest kunagi tasuda tuleb. Kristlastel on selleks surmajärgne kohtumõistmine, kus summeeritakse kõik eluajal sooritatud ja punktuaalselt Eluraamatusse jäädvustatud hea- ja pahateod, mille alusel siis isik kas põrgukatlasse pillutatakse või pilve peale Aabrahami sülle tõstetakse. Katoliiklastel võib viimasele eelneda veel ka purgatoorium ehk puhastustuli, milles meie seast lahkunu hing enne Paradiisi vastuvõtmist patukõntsast puhtaks särisatakse. Hindudel ja budalastel on asi mõnevõrra keerukam: neil määrab erinevates eludes sooritatud heade ja halbade tegude summa nii eludevahelise olukorra (mitmetasandilised taevad ja põrgud) kui ka käekäigu käesolevas ja järgmistes eludes. Nii et metsseapõrsast kõrvust väntsutav purjus soome jahimees võib end uues kehastuses leida näiteks latris ruigava jõulupraetoorme mitte just eriti perspektiivikas rollis, või siis samblikku näksivana tõsieluliselt kehastamas oma rahvuse eestikeelset pilanimetust. (Kui ta juhtumisi juba enne näiteks jalgupidi rebaseraudadesse ei tuia või karu kaisutusse ei koperda.)

Muidugi võiks vaielda, kas näiteks lollus on oma viga või mitte. Saab ju suur osa hädasid, nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil, alguse just rumalusest. Teadlik asjatundjate ja käepäraste teabeallikate ignoreerimine keerukaid ja riskantseid toimetusi talitades on kahtlemata vitsa väärt teguviis. Nii ei saa me ülemäära kaasa tunda kurva saatusega ärikale, kes omal ajal ametnikele altkäemaksu andis, et häärber otse jõe savisele kaldajärsakule püstitada. Samas nendib üks teine vanasõna, et mõistus pole omateha. Seda on just nii paju, kui Vanataat igaühele kulbiga pähe on kallanud. Aga juba konkreetse kupli all asudes kuulub see siiski lahutamatult kokku vastava isikuga ja mõjutab tema tegemisi. Pealegi, kas ei pruugigi lollus (ja muud pärilikku laadi vead, mis meile käesolevas elus hädasid kaela toovad) olla mõne eelnenud elu teadlike eksimuste karmaliseks tagajärjeks? Olgu viimasega, kuidas on, ajukääbikute saatuslikke fopaasid ei haletse põrmugi ka Darwini auhindade täismaterialistidest väljaandjad, selle asemel hoopis rahulolu ilmutades loodusliku valiku printsiibi vankumatu toimimise ja inimkonna genofondi puhastumise üle.

Siiski-siiski, käsitletavat vanasõna näivad kummutavat kõikvõimalikud meid teiste süül tabavad õnnetused, näiteks kokkupõrge roolijoodiku juhitava sõiduriistaga, murdvaraste ohvriks langemine, türannist kasuisa pälvimine, represseeriva riigivõimu küüsi sattumine jne, jne. Kannataja otsest süüd ei saa nois asjus kahtlemata tuvastada. Samas ei või siingi välistada kas sellest või eelmistest eludest pärineva isikliku karma kaudseid tagajärgi. Mis ühtpidi võib pisut lohutada - ma pole siiski pimeda juhuse süütu mängukann, vaid oma kannatused ise "auga välja teeninud". Tõsi, samas ähvardab taoline omaksvõtt anda löögi teistpidi troosti pakkuvale märterlikule kannataja-oreoolile. Ja pealegi, mis tolku meil ikka on hüpoteetilisest eelmiste elude karma kontseptsioonist, kui vastava põhjusliku seose täpsustamiseks puuduvad selles elus üldjuhul igasugused võimalused? (Tänapäeval rakendatakse küll üha enam eelmiste elude meenutamist regressioonihüpnoosi abil, samuti väidavad mitmed sensitiivid end karma kohendamise tehnikaid jagavat. Ent kui palju meie keskel ikka leidub innukaid huvilisi, kes noid võimalusi kohe kasutama tõttaksid.) Igatahes, sedalaadi õnnetuste ja kannatuste äraseletamine oli, on ja jääb üheks keerukaimaks filosoofiliseks sõlmküsimuseks.

Kuidas siis suhtuda pealkirjas toodud vanasõnasse? Usun, et lugejad nõustuvad minuga: see on üks kangesti suupärane suse kohaldamiseks pigisse sattunud kaaskodaniku aadressil, kui põhjuse ja tagajärje seos on selgesti tuvastatav: "Ma ju kohe ütlesin, et ... - vat nüüd omad vitsad peksavad!" :)

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Kas pole mitte huvitav ja julgustav vanasõna? Samas, mida sellega meile õigupoolest öelda on tahetud? Võiks välja tuua mitu võimalikku tõlgendust:

I Materialistlik-realistlik

Häda all võib mõista igasugust keerukat, ebamugavat või ohtlikku elusituatsiooni, millest inimene ei suuda kohe oma jõududega väljapääsu leida. Häda võib olla nii füüsilist kui vaimset laadi, võides avalduda nii terviseprobleemi, finantskriisi, suhete sasipuntra kui näiteks eluohtliku situatsioonina. Häda on olukord, mida me ei ole endale soovinud ja millest me ihkame võimalikult ruttu vabaneda. Sõltumata konkreetse häda iseloomust koondame sellega toimetulekuks suure osa oma ressurssidest. Näiteks otsime informatsiooni internetist või raamatutest, konsulteerime tutvusringkonna või spetsialistidega, ragistame ajusid ja katsetame erinevaid võimalusi jne. Bioloogia seisukohast vaadates mobiliseerib organism end stressiseisundis tõhusaimalt toimima hormonaalsel tasandil - keha asub maksimaalsesse valmidusse, koondab kõik jõuvarud, et "ellu jääda", inimeste puhul siis üldjuhul jamast väljapääs leida. Sageli on inimesed suures hädaohus teinud midagi, mis neile endilegi tagantjärele uskumatu tundub. Seega häda ületamiseks rakendame tööle kogu oma võimete ja võtete arsenali. Pole siis ime, kui selline biokeemiliselt mobiliseeritud isiku suunatud, keskendatud tegevus ka tulemuse annab. (Kui just häda ületamatult suureks ei osutu.) Selle lähenemise toetuseks ka mõned vanasõnad:

• Hädas leiab inimene viis nõu;
• Kel häda, küll see abi otsib;
• Küll häda nõu annab
• Küll häda õpetab
• Häda koolitab mehe targaks.
• Kui vesi tuleb suhu, küll siis ujumist õpitakse.
• Häda on kõige parem koolmeister.

II Religioosne

See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.

III Spirituaal-müstiline

See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.

Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)

Valel on lühikesed jalad

See üpriski kujundlikuna kõlav vanasõna maalib meie silmade ette pildi paha peal käinud väikesest vastikust olevusest, kes küll lootis plehku pääseda, aga oma lühikeste jalgade tõttu siiski kinni nabiti. Ehk siis meile vihjatakse, et valega kaugele ei jõua, valele rajatud plaanid, suhted ja elu tervikuna kukuvad varem või hiljem kokku kui kaardimajake, kui vale kord välja tuleb. Nagu libisevad käest ka valede abil saavutatud hüved. Seda võib põhjendada nii karma seadusega kui Jumala sekkumisega, aga ka lihtsa loogika ning loodusseaduste ja ühiskonna toimeprintsiipide kaudu.

Tõsi küll, vale väljatuleku kiirus sõltub muuhulgas valetaja osavusest, ettevaatlikkusest ja mõjuvõimust, vale ohvrite taiplikkusest, õnnest ja veel paljudest asjaoludest. Paljud väiksemad valed ei pruugigi üldse paljastuda. Aga elu kipub siiski kinnitama, et järjekindel valetamine toob varem või hiljem kaasa libastumise ja suured ebameeldivused. Kui selles elus "vitsasid" ei tulegi, siis usklike meelest ootab valelikke surmajärgselt kas põrgu või taaskehastumine armetutes oludes. Maises plaanis võivad aga kannatada valetaja lähedased, näiteks lapsed, kes omandavad samad väärad käitumismudelid või peavad lihtsalt helpima vanemate kokkukeedetud suppi. (Piibliski ähvardatakse, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, ja seda lausa seitse põlve järjest.)

Sama ideestikku on vanasõnades edasi antud ka teisel moel:

• Tõde tõuseb, vale vajub
• Midagi ei ole ilmas, kel lühem eluiga on kui valel
• Valel on saba taga
• Kõver tee viib kõrvale
• Kes valega haukap, sii valuga neelätäp
  

Valetamist seostatakse sageli varastamisega. Iseloomustavad ju mõlemad isekat inimest, kes ei ole omaks võtnud ühiskonnaelu põhimõtteid, püüdes teise inimese arvelt omakasu pälvida. Lisaks eeldab edukas varastamine sageli ka otseselt osavat valetamisoskust, et ohvri valvsus uinutada (eriti kehtib see kõikvõimalike kelmusete kohta). Selline kogemus on minulgi olnud ühe kunagise klassivennaga, kes end suureks sõbraks tegi ja siis mu kodust raha varastas.

• Kes valetab, see varastab
• Vale viab vargile, võlts võlla
• Ühe kännu võsud on vale ja vargus
• Kes noorelt valetab, see vanalt varastab

Tõsi, on olemas ka süütuid valesid, mis kedagi ei kahjusta, aga mille abil säästetakse end piinlikkusest või muudest ebamugavustest. Taolisi valesid kasutab keskmine kodanik küllap iga päev korduvalt ja need hõlmavad kõikvõimalikke elusituatsioone. Nii asub nii mõnigi muidu ontlik tegelinski seltskonnas kogemata kõhutuult lasknuna nördinud pilgul ringi vahtima. Oma laiskusest või lohakusest tingitud eksimuste (näiteks hilinemiste) õigustamisel ei tule enamikul inimsoost samuti iial puudu efektsetest põhjendustest. Väga sageli valetatakse ka suhetesse (nt vastusena küsimusele "Kus sa eile öösel olid?") ja rahasse puutuvates küsimustes ("Teeks sulle välja küll, aga, näe, rahakott jäi koju!"). Samuti rakendatakse leidlikke võltsvabandusi tüütute isikute eemalhoidmiseks ja tülikatest kohustustest kõrvalehiilimiseks ("Sa oled väga armas, aga ma ei ole vist veel valmis uueks suhteks!"/ "Kahjuks ma täna ei saa tulla, mul on HIRMUS peavalu!"/ "Oehh, heameelega aitaksin sind, aga ma olen sel kuul TÄIESTI kinni!"). Keep smilingut rakendav müügimees või klienditeenindaja tegeleb samuti sisuliselt lakkamatu valetamisega, teeseldes, et kliendid talle meeldivad.

Kõik valed pole siiski motiivilt läbinisti egoistlikud. Sageli valetatakse ka vestluskaaslase tunnete säästmiseks või meelitamiseks, soovimata öelda, mida inimesest või tema kordasaadetust tegelikult arvatakse (siia kuuluvad näiteks komplimendid ja võltslohutused, mida sageli pruugitakse näiteks eakate sugulastega suheldes). Selliseid valesid võiks nimetada ilusateks valedeks. Sedasorti valedele rajaneb suurel määral meie sõbralik suhtlemine kaasinimestega. Enamus indiviide lihtsalt ei suudaks välja kannatada meiepoolset halastamatut tõe näkkuütlemist - see on võimalik vaid väga lähedaste sõprade vahel. Muudel puhkudel võib küll otsese valetamise teinekord asendada tõe ütlemata jätmisega (vaikimine kuld, rääkimine hõbe), aga täielikku siirusst kahtlemata saavutada ei õnnestu. Või igatahes on see äärmiselt raske, ähvardades tõerääkijat sotsiaalse paaria staatusega. (Viimasest ohust end heidutada laskmata teostavad blogi vahendusel omapärast tõerääkimise eksperimenti Inno ja Irja Tähismaa, paljastades jõhkra aususega nii omi sugulasi kui tuntud meediapersoone, avades uljalt tabuteemasid ja jagades lugejatega voodisaladusi.) Tõsi, ka ilusates valedes leidub sageli egoistlik mõõde: positiivse minapildi, kasuliku suhtlusvõrgustiku ja ligitõmbava välise kuvandi säilitamise soov.

Õilsad (õigustatud) valed on need, mis võetakse kasutusele hädajuhtumi korral. Kurja ärahoidmiseks pruugitav vale on lubatav, nagu iga teinegi relv, mida pruugitakse enese, lähedaste ja vara kaitsmiseks. Üheks sellise vale tüübiks on bluffimine - vastasele püütakse näidata end tugevama või ohtlikumana, kui tegelikult ollakse. Vastavaid näiteid pakuvad meile kuhjaga kõikvõimalikud põnevusfilmid, loodusest aga mimikri, enda kohevile ajamine jne.

Veidi küsitavama väärtusega on lastele räägitavad valed, nagu elaks kaevus kuri koll või tuleks pahandust tegevale lapsele öösel järele kotionu. Pole täpselt teada, millise jälje sedasorti parimate kavatsustega rakendatud valedest tulenevad hirmud jätavad lapse õrnale psüühikale. Positiivsema sisuga on, ent sarnasesse rubriiki kuuluvad ka kahtlased kurejutud, isa mantlit kandev jõuluvana ja öösiti majja tungivad päkapikud. Olgu nende valede eetilise väärtusega, kuidas on, paljastuma kipuvad nad varem või hiljem niikuinii. :)

Üpris heatahtlikult suhtutakse ka luiskajatesse, kes armastavad enesetähtsust upitada ja sotsiaalset poolehoidu pälvida kõikvõimalike väljamõeldud lugude esitamisega tõe pähe (või siis tõestisündinud asjaolude värvikamaks maalimisega). Siia rubriiki kuuluvad klassikalised kalamehejutud, nagu ka tänapäeva noorte seas populaarsed vested "võimsatest läbudest", "mällarisse joomistest" ja rabavatest vallutustest vastassoo seas. Maailmakirjanduses on luiskaja karakter ilmekalt esindatud parun Münchhauseni näol. Üks tore ja südamlik film luisata armastanud mehest on Suur kala. Vanad eestlased hindasid sedasorti valesid vanasõnaga: Vale on jutu ilu.

Omette valusaks teemaks on ühiskondlikul tasemel rakendatavad või juurdunud avalikud valed. Siia kuuluvad näiteks reklaamid, poliitikute sõnavõtud, kõmupressi artiklid, müüdid ja linnalegendid ning palju muudki, millega meie ajusid meedia vahendusel iga päev loputatakse. Poliitilisi valesid pilkab ka selle loo alguses leiduv karikatuur. Taoliste valede vastu aitavad meid haridustase, kriitiline meel ja valivus infokanalite osas.

Küllap võiks pikema järelemõtlemise korral valede tüüpe veelgi eristada, nagu ka ajendeid ja järelmeid nii endale kui teistele. Vanarahvaski on välja sõelunud veel mitmesuguseid teraseid ja tabavaid tarkusi valetamise ja valetajate kohta:

• Näputäis tõtt on parem kui sületäis valet
• Kes palju räägib, see palju valetab
• Parem tükk tühja juttu rääkida kui vaks valetada
• Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta
• Kes üks kord valetab, valetab alati
• Kes valetab, see kannatab
• Kis isi valetab, see ei usu, et teine tõtt räägib

Tagatipuks vääriks eraldi pikka käsitlust iseendale valetamine, aga see ületaks juba kaugelt ühe mõistliku kirjatüki mahu. Seega tõmmakem parem jutuotsad kokku ja püüdkem välja tuua kogu pika loo moraal:

Olgem ausad, kui vähegi võimalik ja sobilik!

Tasa sõuad, kaugele jõuad

Seekordse vanasõna "point" näib seisvat tõdemuses, et kvaliteetset tulemust ei ole ühelgi elualal võimalik saavutada kiirustades, võimalikult nobedat valmissaamist prioriteediks seades. Nii nagu õunal puu otsas, nõnda kulub ka inimese loomeviljade küpsemiseks kindel aeg. Ja ennatlikult nopitud toorest vissist ei ole õiget rõõmu kellelgi, pigem lõpeb selle söömine korraliku kõhuvaluga. Tõsi küll, mõni šedööver võib valmida ka suhteliselt kiiresti, kui autorit külastab loomemuusa ehk inspiratsioon, või on ta lihtsalt tegevusest täiel määral innustunud. Olgu, loometööd harrastab suhteliselt väike osa kodanikest. Ent tavaeluski päädib liigne rutt ja kärsitus sageli kurbade tagajärgedega, nagu näiteks peresuhete murenemine, eksitavad apsud meilides või aruandluses, oluliste asjade mahaunustamine ja tänaval trammi alla jäämine.

Sama kehtib ka "vaimuviljade" ehk elu oluliste küsimuste lahtimõtestamise kohta. Enamasti piirdutakse siingi pealiskaudsete ja käepäraste kiirjäreldustega, vaevumata asjade tuumani tungima. Nii on enamiku meie kaaskodanike maailmapilt paraku ühekülgselt materialistlik (elu vaimse poole suhtes ükskõikne, väliseid väärtuseid ihalev) või fatalistlik (minust ei sõltu midagi, saatus, horoskoop või jumal määrab kõik), takistades eneseteostuse, õnne ja sisemise rahu saavutamist.

Tõsi, nagu igal vorstil on kaks otsa ja igal mündil kaks külge, nii võib ka siinkäsitletavale tõdemusele hõlpsasti vastuväiteid leida. Vanarahvaski leiab teisal: Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga. Ülemäärane pikaldasus ja juba valmis asja korduv "ülelihvimine" pole ilmselgelt targim teguviis. Teatud tööd ja ametid eeldavadki lihtsate baasoperatsioonide võimalikult kärmet sooritamist, nende puhul meie vanasõna järgides küll kaugele ei jõua. Samuti ei saa antud vanasõna taha varjuda laiskvorstid, kes tarvilike töödega lihtsalt venitavad, ise samas lustlikult aega veetes.

Muid toredamaid sõnastusi sama tõe edastamiseks:

• Aegamööda asjad käivad.
• Anna aega atra seada.
• Aega läheb, aga asja saab.
• Mis kaua tuleb, tuleb kauniste.
• Pikem keeb, parem saab.
• Pirr-parr tehtud, lirr-larr lõhutud.
• Kel rutt, sel nutt.
• Tigu lähäb küll tasa, aga vaata, kui rasvane ta ise on.
• Kiirust on tarvis kirpude püüdämiseks.
• Liiga kiire sõit aeab vankri kraavi.
• Usin läheb hukka, kärme läheb kärna, hiljuke elab edasi.
• Ära väsib äkiline, vastu peab pikaline.
• Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene.

Kahjuks näikse kiirustamine moodsas ühiskonnas siiski üha enam maad võtvat. Nii näitas hiljutine ülemaailmne longituuduuring, et maailma suurlinnades liiklevate jalakäijate käimistempo on tosina aastaga kasvanud keskmiselt 10%, Kagu-Aasia "tiigerriikides" aga kuni 30%. Sama trendi peegeldab ka kiirtoitlustusasutuste jõuline pealetung.

Õigupoolest avaldub kiirustamise nurinähtus ilmekalt juba koolis, mil ohtrad koduülesanded kiiruga ja lohakalt valmis visatakse, nagu pahatihti ka tunnitööd. Klassist kibeletakse pagema juba kümme minutit enne koolikella kõlamist, rääkimata tormijooksudest sööklasse, puhvetisse või garderoobi jne. Üks moodsat õpilast kõige paremini iseloomustav märksõna tundubki olevat kärsitus.

Täiskasvanute maailmas on üldise tormlemise üheks kõige kurvemaks väljundiks maanteedel vohav kiiruseületamine koos sellest tingitud rohkete masendavate liikluskatastroofidega.

Nojah, elutempo kiireneb, aga ju see siis peabki nii olema? Või mitte? Selle loo kommentaarides olekski vahva keskenduda "moodsa kiirustamise" põhjustele ja üksikisiku võimalustele sellelt "oravarattalt" mahaastumiseks .

Hooletus ees, õnnetus taga

Selle vanasõna mõte on selge kui seebivesi: kui mingit tööd või toimingut teha "ülejala", kiiruga, pealiskaudselt või mõttega mujal viibides, ega siis asi hästi lõpe. Või kui sel korral veel lõpebki, siis samal viisil jätkates ei jää "ühel ilusal päeval" ikkagi karistus tulemata. Mõni sarnane, aga vähem levinud ütlemine veel eesti rahva suust:

• - Kus ma leian hooletust, sinna külvan õnnetust
• - Kui hellitad sa hooletust, siis taevas saadab õnnetust
• - Hooletul ei ole osa, pehmel ei ole pesa
• - Hooletus ja õnnetus käivad seltsis
• - Hooletus lööb iki oma peremeest
• - Hooletus nõud kõge suurembat ohvrid
• - Hooletus on õnnetuse ema
• - Hooletus on õnnetuse teejuht
• - Kon hooletus, sääl viletsus
• - Jumal hooletut ei hoia, laiska ei toida
• - Kes nooruses hooletu, see vanaduses õnnetu

Hooletuse tagajärjed sõltuvad mõistagi tegevuse iseloomust, täpsemalt selle õnnestumise tähtsusest või untsumineku mõjudest endale ja kaasinimestele. Tavaliselt põhjustavad hooletuse tagajärjed peavalu vaid ühele isikule - lohakale tüübile endale. Nii juhtub näiteks žiletiga lõuga lõikudes, kohvitassi klaviatuurile tõmmates ja koolis kontrolltööks õppimata jättes. Ja ühtlasi on taolisel juhul inimese enda asi, kas ta õpib oma hooletuse tagajärgedest või mitte. Aga näiteks lennujuhtimiskeskuse töötaja hooletus võib maksma minna sadu inimelusid ja inimese enda "elubilansi" ühe hetkega lootusetult negatiivseks pöörata. Taoline hooletus on juba kogu ühiskonna mure, ja eriti räigelt lõppenud hooletuse eest võidakse kodanik mitmeks aastaks rootsi kardinate vahelegi läkitada. Seega lasub erinevatel inimestel erinevaid toiminguid talitades ka mitmesuguse suurusega vastutuskoorem, mis neid motiveerib vanasõnas sisalduvat hoiatust järgima. Pealegi, iseendale ebamugavuse põhjustamine ununeb ka kahtlemata kiiremini kui mõne meie jaoks olulise kaasinimese kahjustamine või pahandamine oma hooletuse tõttu.

Et see lugu liiga kuivaks ega moraliseerivaks ei jääks, siis olgu lõpetuseks toodud nädalatagune õpetlik näide selle vanasõna toimest minu enda elus. Seda suisa punkthaaval, et sündmustiku sõlmkohad paremini esile tuleksid. ;)

Asjad olid nõnda:

1) otsustasin, et sõidan õhtul Tartust koju Viljandisse;
2) olles mõtetega juba järgmiste käikude juures, ostsin kiiruga internetist bussipileti ja toksisin koodi moblasse;
3) hiljem viivitasin kompsude pakkimisega nii kaua, kui vähegi võimalik;
4) seejärel sooritasin oma leivanumbri - stiilse kiirpakkimise ja -riietumise, ning 8 min enne bussi väljumist võisin tosin kg kaaluva hiidkoti selga hiivata ja, olles veel korteriperenaisega südamlikult jumalaga jätnud, ka bussijaama suunas startida;
5) kergelt higise ja hingeldavana "plasku puukuuri" saabunud (aega oli veel 3 min), sisestasin kiiruga automaati koodi ja lunastasin pileti;
6) hiivasin end kärmelt tavapärase 5. posti juures seisvale bussile, põgusalt fikseerides ka selle sihtmärgi: Tartu-Viljandi-Pärnu;
7) näitasin piletit Taisto bussijuhile ja tirisin hiidkoti bussi tagaossa, võtsin istet;
8) mu põgus pilk langes näppu jäänud bussipiletile ja asi tundus kahtlane, sest sinna oli märgitud Sebe;
9) vaatasin aknast välja ja kõrval seisiski Sebe buss;
10) et ma olen varemgi paar korda kiirustades vale bussi peale maandunud, otsustasin, et ei hakka riskima (enam ei meenunud kindlalt ka bussi sihtmärk, mida olin põgusalt silmanud);
11) tirisin oma hiigelvarustuse kümnete kaasreisijate pilkude all (ja mõnele neist pihtagi toksates) jälle kärmelt bussi eesukse manu ja kurtsin juhile muret;
12) too kostis piletit uurinuna, et olen jah vale bussi peal, midagi arusaamatut poetas veel lisaks, mida ma ei vaevunud üle küsima;
13) seega tirisin oma hiidkompsud bussist välja ja komberdasin nendega naaberbussi juurde, mis osutus aga Jõgeva bussiks;
14) seejärel tirisin varanduse tagasi eelmise bussi juurde, mis veel polnud startinud;
15) komberdasin jälle peale, kus bussijuhi kaasabil selgus, et minu pilet oli võetud kella 19-sele bussile, antud raudruun oli aga igati õige 20-ne Viljandi sõiduk;
16) seega olin sunnitud ostma uue pileti, mis maksis 65 kr;
17) tirisin hiidkohvri nüüd juba rohkemaid reisijaid müksates (buss nimelt alustas liikumist) kärmelt jälle sõiduki tagaossa;
18) vabastasin end jopest, mille viskasin tühjale kõrvalistmele;
19) kuivatasin higi rohkete pabertaskurätikutega ja manasin endamisi oma hooletust;
20) võtsin prillid eest ja asetasin kõhul moodustunud džemprivoldile, süütasin tule istme kohal, kraamisin kotist raamatu (bussisõidud on ses osas üks tänuväärsemaid aegu) ja asusin lugema
21) raamat osutus väga põnevaks ja süüvisin sellesse täiesti;
22) nii jõudis buss peaaegu märkamatult Viljandisse, mispeale kargasin püsti, et võtta kõrvalistmelt sõidu algul sinna heidetud jope, väänutasin selle selga;
23) ühtlasi torkasin raamatu hiidseljakotti;
23) tirisin kogu kandami uuesti bussi eesotsa, ronisin maha ja asusin vaaruma kodu poole, samas kui bussijuht kogus peale uued reisijad ja valmistus jätkama teed Pärnu suunas;
24) poolel teel avastasin, et mul pole prille peas;
25) tohlasin kaks korda läbi kõik taskud, mis aga ka prille ei sisaldanud;
26) tegin morjendava, ent möödapääsmatu järelduse, et prillid kukkusid ennist jope järele sirutudes džemprilt bussiistme alla;
27) otsustasin oma kurva saatusega mitte leppida, sest prillid ei olnud odavad ja kuluvad edaspidigi marjaks ära kaugele vaatamisel;
28) kodus selgitasin veebitsi välja kellaaja järgmisel hommikul, mil sama buss jälle Viljandisse pidi naasma;
29) jutustasin webxanile MSNis kogu loo ja ta soovitas muret kurta otse Taisto dispetšerile;
28) Taisto veebilehelt avastasin vaid kahtlase lühinumbri, teenustasuga 15 kr, millele helistades aga vastas automaatvastaja, soovitades neile teade jätta;
29) katkestasin seepeale kõne, et veidi aja pärast uuesti proovida, lootuses, et ehk on IRL viibiv inimene vahepeal liinile naasnud;
30) et aga kordus sama jama, võisin kurvastusega tõdeda, et veel 30 kr on ära raisatud;
31) olin õhtul kaua üleval, mistõttu magasin järgmisel hommikul sisse;
32) seetõttu pidin kordama oma kiirriietumise-trikki ega jõudnud hommikustki süüa;
33) saabusin siiski Viljandi bussijaama mõni minut enne Pärnu bussi saabumist;
34) ennetasin matrossovlikult pealetükkivaid reisihuvilisi ja kurtsin juhile muret;
35) too lubas mu lahkesti bussisügavusse prilliotsinguile;
35) leidsin armsad okulaarid kompaktsetena istmelt, kuhu mõni vahepealne reisija oli need ilmselt asetanud;
36) olin tänulik õpetliku kogemuse ja loo õnneliku lõpu eest.

Minupoolne moraal: ühtki toimingut ei tasu teha "möödaminnes", keskendumata, ning igaks puhuks on tark piisavalt aega varuda.

Lõpetuseks veel üks asjakohene ütlemine: tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest.

(Samas, huvitav, kuidas liigitada neid arvukaid isikuid, kes ka enda vigadest ei õpi???)

Kassid läinud - hiirtel pidu

Mul ei oleks küll vähimatki selle vastu, kui see vanasõna olekski jäänud vaid vanasõnaks, mis ilmselt tähistab pahurat suhtumist olukorda, kus ülemuste või täiskasvanute puudumisel, vastavalt, alluvad või lapsed midagi keelatut toimetavad.

Paraku on sellel vanasõnal aga ka kurblooline tõepõhi all. Mõne aasta eest võtsin endale ju uue kassigi selle peale, kui mul klaviatuuri alt hämmeldunud hiirepoeg vastu vaatas. Armas loomake, aga puhtust ei hoia. Kassiga kaasnevad igasugused teised loomad, eelkõige kirbud. Neid kaelarihmasid ja mürgitamist ning stressi nii endale kui ka kassile! Kass tegi loogilise järelduse, et toas on paha elada, siin näritakse. Läks esikusse elama. Täna õiendas aga suurt kasvu pruunika karvaga hiir otse minu dokumendikuhilas!

Sedasorti vanasõnad on võetud elust enesest, kuid tabavad kui naelapea pihta pea igas situatsioonis. Kas uus kass võtta? Või ise hiiri püüdma hakata. Paraku pole ma hiirepüüdmises sugugi nii osav. Samas, kassi olemasolu korral pole hiirtest piiksugi. Nad lihtsalt väldivad sama territooriumi. Seda, et hiirte kontsentratsioon ruumi pindalaühikule kasvab korrelatsioonis temperatuuri langemisele õues, pole mõtet teaduslikult tõestadagi, kuna põhjus on niigi selge. Kes annaks nõu?

Ega töö pole jänes...

Ma ei tea, kas see on lohutuseks või mitte, kuid olen kuulnud ka seesugust käibefraasi (vanasõna see ilmselt vist pole), et töö pole jänes, et eest jookseb, mis peaks vist tähendama, et ega end ikka ribadeks ka rabada pole vaja. Ja üldse, just äsja lugesin mingi blogi mingist kommentaarist just nimelt eelmise loo autori sulest pärinevat kirjutist, kus ta manitses, et pühapäev olevat hingamiseks ja puhkamiseks ning tööd ei tohtivat sel päeval teha. Ja ega siin ei aita ju ka mingisugune plaan ega enese piitsutamine.

Minul isiklikult on küll ette tulnud juhuseid, kus ma oma esialgselt planeeritud tegevused sinnapaika jätan ja midagi märksa meeldivamat teen. Seda edulisem on hilisem tegu ise, kui see ette võtta. Tõsi muidugi on ka see, et rakendan selle sisule mõtlematagi tihtilugu vanasõna mis täna tehtud, see homme hooleta, tehes (eriti just ebameeldivad) toimingud esimesel võimalusel.

Igatahes tahaksin kuidagiviisi propsist lohutada, et ega see sügavalt läbi mõtlemata lubaduse murdmine polegi nii tavatu nähtus. Sellega peaks iga täiskasvanud inimene arvestama. Ja natuke kahju on, kui propsisele on trehvanud ülemus, kellele on tähtis vaid tulemus, mitte selle teostaja. Inimesena pidanuks ta enesest mõistetavaks pidama, et terve nädala tööd ei suuda üks inimene ühe nädalavahetusega teostada.
Taustväärtuslikuna peaks siinkohal vihjama töö sisule, mida poleks ükski tööline (ka ülemus ilmselt ise mitte) üksi suuteline ära tegema, omamata vajalikke andmeid, konsulteerimata jne... Seega tuligi ülemust oodata, et töö lõpuni teha.