10.12.08

Käbi ei kuku kännust kaugele II


Teiseks ja mitte vähem oluliseks "käbi ja kännu printsiibi" tagajaks on keskkond. Kõige tuntum on sedalaadi seos arvatavasti elukutsevaliku puhul. Ammustel aegadel, mil enamikul lastest puudus koolihariduse omandamise võimalus, oli kõige loomulikumaks ja peamiseks õppimisviisiks vanemate elukutse/ameti omandamine. Nii oli tavapärane, et sepa poegadest sirgusid samuti sepad, kaluri järglased siirdusid koos isaga merele nootasid nõudlema ning maaharija pärandas oma põllulapi, tööriistad ja tarkused lastele. Sedalaadi ametipärimine on kaasajal omasem arengumaadele. Kuid leidub ka traditsionaalse ühiskonna säilitanud kõrge arengutasemega riike, kus ameti põlvest põlve pärandamine on jätkuvalt väga levinud, näiteks Jaapan. Samas, vaatamata kasvanud ja mitmekesistunud õppimis- ning erialavaliku-võimalustele ei ole auväärsed eriala-dünastiad kuhugi kadunud ka Läänemaailma riikides. Võib oletada, et lapse huvi emma-kumma vanema ameti "jätkamise" suhtes mõjutavad näiteks:

1) vanema autoriteet lapse silmis, lapse-vanema suhte lähedus;
2) vanema rahulolu oma erialaga, pühendumus sellele;
3) vanema kui ametikandja ühiskondlik tunnustatus, samuti ameti prestiiž ja tasuvus;
4) vanema avatud hoiak oma töö suhtes, lapse varajane pühendamine sellesse;
5) lapse isiklik huvi vastava valdkonna suhtes (sellel võib olla ka mingi sünnipärane alge);
6) lapse füüsiline ja psüühiline eelsoodumus teatud tegevusteks (samuti seotud „loomusega“).

Aga elukutsesse puutuv on vaid üks paljudest aspektidest põlvkondade sotsiaalselt reguleeritava järjepidevuse juures. Tegu on nii keeruka ja paljutahulise teemavaldkonnaga, et piirdun vaid mõningate üldiste asjaolude väljatoomisega. Vanemad on üldjuhul lapse jaoks kõige olulisemad inimesed maailmas, kellega ta veedab suure osa oma ajast ja kelle eeskuju mõjutab teda kõige enam. Eriti eelkoolieas on lapse psüühikat võrreldud käsnaga, mis küllaltki valimatult imab väliskeskkonnast infot ja käitumismudeleid. Just selles eas pannakse paika lapse isiksuse põhijooned, ja vanematel on selles väga määrav roll.

Nii kalduvad põlvest põlve päranduma näiteks:

1) traditsioonid, harjumused, maneerid;
2) suhtemudelid perekonnas (mees-naine, vanem-laps);
3) eluhoiakud, väärtused (nt kokkuhoidlikkus, ausameelsus, külalislahkus);
4) probleemide lahendamise strateegiad

Aga ka näiteks:

5) hirmud, foobiad, tabud;
6) sõltuvuslik käitumine;
7) vägivaldsus;
8) psühhosomaatilised häired ja haigused.

Siit võiks sujuvalt juba teise tuntud vanasõnani: laps on perekonna peegel. Vanemate mõju ei saa pidada vähetähtsaks ka siis, kui suhe lapsega on olnud ühes või teises aspektis ebaharmooniline. Sageli tekib lastes sellisel puhul tung vanematele vastanduda, kas siis negatiivsel või positiivsel viisil. See vastandumine saab sisse õige hoo puberteediea saabudes, mil Steineri käsitluse järgi hakkavad arenema lapse hingejõud – või siis proosalisemalt öelduna – tema isiksus hakkab välja kujunema. Enam ei saa noore inimese puhul rääkida passiivsest „käsnast“, vaid toimub pidev ja tõsine reflekteerimine – omandatud väärtushinnangute alusel „pannakse paika“ nii vanemad kui kõik teised kaaskondsed. Sageli tuntakse sealjuures valulikult, kui ebatäiuslikud on vanemad, ja kuidas nende ebatäiuslikkus on endalegi üle kandumas. Tekkiv sisemine protest võib positiivse lahenduse puudumisel viia destruktiivse käitumiseni.

Kui murdeea valud ja vaevad on üle elatud, pöördub elu üldjuhul taas rahulikumasse voolusängi. Kuid täiskasvanuna end sügavuti analüüsima asudes leiab küllap igaüks endas märkimisväärsel hulgal omadusi, mis on üle võetud vanematelt / kasvatajatelt (kuidas kellelgi). Õnnelikud on need, kellel vastavad „programmid“ (arvutiasjandusest paralleeli tuues) on valdavalt elujaatavad ja efektiivsed. Neil on olemas tarvilik pagas elus toimetulekuks, eneseteostuseks. Aga paraku on enamikul juhtudest asjalood teisiti. Kõik, kelle isiksust on lapsena on alla surutud, kelle kallal psüühilist või füüsilist vägivalda tarvitatud või keda muul viisil ahistatud, või siis lihtsalt ignoreeritud / hooletusse jäetud, nende hinges on sellest sügavad armid. Ja võib olla peaaegu kindel, et kui nende armidega spetsiaalselt ei tegeleta, jäävad need negatiivselt mõjutama inimese kogu hilisemat elukäiku. Eeskätt väljenduvad sedalaadi mõjud enesekindluse ja -usalduse puudusena, mis lõikab ära paljud väärt võimalused. Aga väljundiks võib olla ka näiteks sõltuvuskäitumine, (auto-)agressioon, naiste või meeste põlgamine, enesekesksus ja empaatia puudumine (mis viib sageli kuritegelikule teele) või mõni muu isiksusehälve. Neid probleeme ignoreerides ei ole võimalik saavutada täisväärtuslikku elu ega realiseerida enda täit potentsiaali inimesena. Piltlikult öeldes jäädakse oma lapsepõlve (vanemate) vangiks elu lõpuni, olgugi probleemide põhjustajad juba ammu mulla all.

Kõik see on üldteada õpikutõde, mis sellisena mõjub suhteliselt masendavana. Kas me peamegi siis kogu elu veetma lapsepõlves tabanud ebaõnne ohvritena? Või on siiski olemas ka abinõusid minevikumõjude kustutamiseks, „lehe puhastamiseks“? Siinkohal on üksmeelel nii teaduspõhised psühholoogid, freudistlik-jungiaanlik psühhoteraapia koolkond kui esoteerilisema kallakuga hingeravi praktikud. Jah! kõlab nende vastus. Minevikku on võimalik vaimusilmas „taasesitada“, enda jaoks ümber mõtestada ja selle kahjustav toime kustutada. Olgu siis vastavaks abinõuks pikad vestlused psühhoterapeudi diivanil lebades, hüpnoosi all toimuv kehastumine viieaastaseks endaks, inglite või Jeesuse abi kasutamine uue elu saamiseks või siis Rännaku meetodi abil oma emotsionaalsete kihtide puhastamine ja olemise ürgalge juurde jõudmine. Vastavad praktikad on äärmiselt mitmekesised, nii et kahtlemata leiab enda jaoks sobiva iga inimtüüp – sõltuvalt nii psüühilistest eripäradest kui lihtsalt usust erinevate meetodite tõhususse.

Seega, olemuselt passiivne käbi ei kuku küll kännust kaugele, aga inimene kui seesmiselt aktiivne, hinge omav teadvuslik olend on suuteline vaatamata vanemate suurele mõjule kehtestama end iseseisva isiksusena ja kujundama oma ainukordse elutee.

Lõpetuseks vaadakem ka vanarahva tarkusi käsitletud teema kohta. Enamus neist kordavad veidi erineval moel meie käsitletud vanasõnas väljenduvat mõtet.
  • Laps laast vanema küljest.
  • Laps on perekonna peegel.
  • Lapsed künnavad isa-ema põldu.
  • Laps on vanainimese ahv.
  • Lastest tuntakse vanemaid.
  • Mis vanem eel räägib, seda noorem peab kinni.
  • Mis isa ees vilistab, seda pojad taga tantsivad.
  • Kui vanem eel, nõnda laps järel.
  • Isa pussik saab pojale, ema helmed tütterile.
  • Armas ema, armsad lapsed.
  • Ega härjast jänest sünni.
  • Kuidas vana koer ees, nõnda kutsikad takka järele.
  • Varekse pesäst ei maksa hanemuna etsida.
  • Kuda puu, nõnda vili.
  • Kuidas känd, nõnda võsu.
  • Kuida tamm, nõnda tõru.
  • Upin ei sata uibost kavvehe.
  • Kuidas känd, nõnda käbi.
  • Kuidas põld, nõnda naarid.
Aga siinpuhulgi leidub, nagu ikka, mündil ka teine külg, ning reeglil seda kinnitavad erandid. Nii jagub ka vanasõnu teistsuguse seisukoha toetuseks. Tõsi, mõned neist viitavad siiski vanemate mõjule – järglaste vastupidisele tegutsemisele protestivaimu mõjul.
  • Orasest ei tunta veel vilja.
  • Üks kand, üheksat jagu võrsjat.
  • Must kana munõ valgõ muna.
  • Vahest löüdä varekse pesäst hanemuna.
  • Isa suss, ema sass, pojast saab pool kuningat.
  • Olgu isa hunt või karu, kui aga mies ise mies on.
  • Ega pole sugu süüks panna.
  • Aus poeg katab oma vanemate halvad kombed kinni.
  • Pojast polv muutub.
  • Isa kogus, poeg pillutab.
  • Kaks põlve kosutavad maja, kolmas põlv kaotab.

15 kommentaari:

webxan ütles ...

Mulle meeldib eriti see väljend, kus laps on vanemate ahv.

Muidugi ei saa alatähtsustada lapse kui tabula rasa suhet oma vanematega. Paraku aga on see suhe siiski vaid umbes koolieani.

Edasi muutuvad lapse jaoks siiski kõige määravamaks eakaaslased, nn sõbrad.

Tõsi, kui "koduses majapidamises" kõik ideaalilähedaselt korras on, võivad uued mõjud osutuda minimaalseiks.

propsis ütles ...

Mulle tundub siiski, et sõbrad on küll koolieas kõige "huvitavamad", aga vanemad jätkuvalt hingelises plaanis olulisimad isikud, seda kuni täisealiseks saamiseni (puberteedi lõpuni). Kui just armumine sisse ei sõida, mis pääkese sassi lööb. Aga ka siis on maru oluline vanemate toetav hoiak.

Aga esimesed 6...10 eluaastat on enamiku käsitluste kohaselt isiksuse arengus kõige määravamad - mida varasem aasta, seda kaalukam. Just suhe vanematega ja üldisemalt suhted lapse perekonnas määravad suurel määral ära isiksuse jooned ja sealtkaudu edasise elukäigu.

webxan ütles ...

Ma küll ei tea, mis asi on HINGELINE PLAAN, kuid enamik lapsi vajab oma vanemaid siiski peamiselt selleks, et oleks keegi, kes neile hüvesid pakuks. Keegi peab söötma, katma, võlad maksma jne...

Jah, 10. eluaastani (3. klassini) veel võetakse vanemate käsklusi ja soovitusi a priori, kuid edasi on siiski olulisemad nn sõbrad.

propsis ütles ...

Üldiselt öeldes pidasin hingelise plaani all silmas, et vanemate öeldut, nende tegusid, omavahelisi suhteid jne võetakse rohkem südamesse kui eakaaslaste vahel toimuvat. Tõsiseid asju arutatakse ja suurt muret jagatakse pigem vanematega, sellal kui "pulli saamise" ja praktilise maailmaavastamise osas võtavad eakaaslased reeglina kooliaja alates tõesti vanematelt teatepulga üle. Aga eks see ole muidugi ka individuaalne, sõltudes hingelise sideme tugevusest lapse ja vanemate vahel.

propsis ütles ...

Hüvede pakkumise suhtes on webxanil loomulikult õigus.

kass27 ütles ...

Lisaksin omalt poolt "lapse huvi emma-kumma vanema ameti "jätkamise" suhtes mõjutavad näiteks:..." ka 7. punkti. Laps on oma ametivaliku(te)l äpardunud ning vanem nügib teda enda ametit jätkama. Olen selliseid situatsioone palju näinud. Seepärast lausa keelasin oma järeltulijatel valida minuga sarnast kutseala. Mingu teistele lainepikkustele ja arenegu ise.
Eelpoolsetele kommentaaridele tahaksin pisut juurde lisada. Lapse ja vanema suhetes on hingeline plaan kogu aeg olemas. Täiskasvanuaes ootab laps tunnustust oma tegemistele ja nõuandeid valikutes. Pubekas kerjab tähelepanu just hüvesid välja pressides, ise sealjuures oma sidet isegi häbenedes, kuid mitte eirates. Pubekaeelne iga möödub tõesti pigem käskude ja korralduste täimise liinis. Nii eakaaslaste, kui ka pisut nooremate-vanemate mängukaaslaste tähtsust pean ma oluliseks juba titeeas. Minu pägalikud suhtlesid oma naabritega juba siis, kui nad käpuli käisid. See oli neile väga oluline. Mängukaaslaste olulisus kasvas tasapisi. Pubekatele on üksteise mõju nagu vääramatu jõud, mis pääkese sassi lööb. Ja las minna. Tuleb vaid osata jälgida ning vales kohas õigel ajal vahele astuda. Armumine on igati tervitatav nähtus. Noore inimese tihe suhe oma armastatuga võtab vanematelt koormust maha. Siit ka põhjus, miks ma oma keskmisele piigale kaasat otsin :) Ta lausa tüütab mind asjadega, mida peaks lahendama koos oma kavaleriga. Vanem peakski jääma oma täiskasvanud lastele nõuandjaks, mitte elu korraldajaks.

webxan ütles ...

Äärmiselt omapärane õiendus. Mina küsin, et misasi on see HINGELINE PLAAN, kommentaar aga kiidab takka, et on jah hingeline plaan.

See oleks samahea, kui ma hakkaksin siin kõnelema teile, et Columbiformes sugukonna esindajatel puudub päranipnääre. Ja kui siis keegiküsib, mis kuradi asi see päranipunääre on, ma aina kommenteeriksin, et see puudub.

kass27 ütles ...

Kuna otsest küsimust polnud, siis mina vaid täiendasin eelkõnelejate mõtteid. Kui on soov lahata seda nn HINGELIST PLAANI, siis palun väga. Kes vaid otsa lahti teeks?
:D

webxan ütles ...

Hästi piibellik on kõnelda olematutest asjadest. Ja siis veel defineerida neid läbi teiste olematute.

See on nagu mingi EETER, milles vanema rahva arusaamist mööda raadiolained liikusid. Mis pagana asi on see HING? Olemas on hingetoru, see on see koht, läbi mille me pahinal hingame.

Olen kuulnud jah, et inimestele minevat mõned asjad südamesse või maksa või hinge või kopsu. Et kops läheb üle maksa ja sitt läheb keema. Aga olen siiamaani siiski arvanud, et need on mingisugused sümboolsed väljendid, millest igaüks omamoodi aru saab.

Me ei saa ju tõsistest asjadest rääkides mängu võtta abstraktseid mõisteid. Mis on HING selles kontekstis? Ja selgitust paluks siiski samas neljamõõtmelises süsteemis, milles meie oma materialistlikus elus ekisteerime. Ehk et mitte mingisugust vaimumaailma-plära. Kui viimasest ei saa kuidagi üle ega ümber, peaks kogu tolle tundmatu maailma aspektid lagedale laduma.

propsis ütles ...

Selles kontekstis mõtlesin hinge all, nagu ka juba täpsustasin, psüühikat, tundeelu.

Pean ühtlasi tunnistama, et harva olen kass27 seisukohtadega rohkem nõustunud kui sel korral. 7. erialavaliku põhjendus mõjub väga asjakohasena, nagu ka kahtlemata rikkalikust kogemusest suunatud eluterved täpsustused vanemate ja eakaaslaste rolli kohta lapse arengus.

Muide, minul puudusid eluaastatel 1-7 praktiliselt igasugused kokkupuuted eakaaslastega - suhtlesin vaid endast märksa vanemate inimestega, või siis väljamõeldud kaaslaste - mänguloomadega. Samuti sukeldusin juba õige varakult põnevasse raamatute maailma. Sellest on tagantjärele vaadates kahju, kuna teistsugusel puhul võinuks mu sotsiaalne pädevus nii koolipõlves kui praegugi oluliselt kõrgem olla. Esimesed kooliaastad olid sel põhjusel mulle psüühiliselt õige keerukad, ja minu esimene koolipäev ei seondunud mitte rõõmsa elevuse, vaid suure nutuga. Aga eks teisest küljest andis selline asjade käik ka mõningaid teiselaadseid eeliseid.

Hinge üle vaidlemine selle loo all on minu meelest veidi asjakohatu - küll ma peagi toksin selle tarbeks märksa paslikumaid heietusi. ;)

webxan ütles ...

Uskumatu!
Nüüd siis hakatakse blogisid tsenseerima ja määratlema, kus all mida tohib arutada.

Sellisel juhul ei aruta ma midagi, kuna selles loos ei ole midagi uut ega üllatuspärast, kõik kommentaarid on asjakohased (väljaarvatud need minu hingeteemalised) ning kogu moos.

propsis ütles ...

Tõepoolest!

Kas sellist Eestit me tahtsimegi??? :(

Aga äärmiselt oodatud oleks siiski ka mõni webxani kui kogenud pedagoogi sisukohasem kommentaar.

Ti:a ütles ...


Head ja ilusat sõnade sõelumist ja jõuluootust! Lisasin teie blogi oma blogikalendrisse.

Anonüümne ütles ...

hea algus

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)