14.7.08

Kes otsib, see leiab

Antud vanasõna ei pärine mitte Eesti vanarahva arsenalist, vaid kujutab endast algupäraselt osa Jeesuse kuulsast Mäejutlusest. Samas on see, nagu paljud teisedki Piibli tarkusesõnad ja kõnekäänud, leidnud rahva poolt mugandamist ja kandunud käibele vanasõnana, mille algupära enamus kasutajaid enam ei teagi. Nagu enamikul tuntud vanasõnadest, nii leidub ka siinkäsitletaval terve hulk paralleelvorme, näiteks:
  • Kes head otsib, see paremat leiab
  • Hiir otsib, kuni augu leiab
  • Mis koer otsib, seda koer saab
  • Lind leiab teragi, ku ta otsib
  • Mis mees otsib, seda mees leiab
  • Kes keik mättad otsib, see keik marjad maitseb
  • Mida keegi otsib, seda ta leiab
  • Kes iga põõsa alla otsib, see viimaks ommeti ussi leiab
  • Kes õnne otsib, see õnne leiab
Samas jagub vastukaaluks ka pessimistlik-iroonilisi tõdemusi:
  • Kes inglit otsib, eeslit leiab
  • Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab
  • Kes laialt otsib, see lahja leiab
  • Laisk otsib õnne ilmast, aga usin tiib isi oma jõust
  • Kes liha otsib, see kondi leiab
Jeesus kasutas Mäejutluses seda ütlemist Jumala headuse väljendamiseks - taevaisa kuuleb inimeste palveid, kui need tulevad puhtast südamest ja on kantud tugevast usust. Ka tänapäeval leidub suur hulk kristlasi, kes suhtuvad sellesse ütlemisse kui Jumala vankumatusse tõotusse, Nad on veendunud, et piisava usu korral ja tingimusel, et tegemist on Issandale meelepärase asjaga, on "leidmine" täiesti garanteeritud, kuitahes ebatõenäoline (või siis lausa võimatu) see asjatundmatule ilmikule ka võiks tunduda. Sarnast ideoloogiat kannab moodsas maailmas edasi mõjukas new age liikumine. Nii on hiljaaegu Eestissegi jõudnud terve rida filme ja raamatuid nn külgetõmbe seadusest ja alateadvuse (kujutlusvõime) maagilisest jõust - seda temaatikat olen varem puudutanud ka Mõttesahvris. Teisalt pole aga niisuguste teaduslikule meetodile allumatute ilmingutega siinses arutelus (ja arvestades lugejate enamuse materialistlik-maalähedast häälestust) kuigi palju peale hakata. Nii et keskendugem edaspidi vanasõna lahkamisele läbi "talupojatarkuse" prisma.

Ilmalikus kõnepruugis on ütlemine "Kes otsib, see leiab" hästi käepärane taolise isiku julgustamiseks, kes on midagi endale kuuluvat ära kaotanud (näiteks rikkis lülitiga pardli garantiikviitungi), või siis otsib endale midagi uut ja ihaldusväärset (maja, autot, elukaaslast jne). Seda lausungit pruugitakse mitmesuguse tagamõttega, näiteks sisemise veendumuseta piinliku nukra vaikuse ületamiseks, seltskondliku sõnakõlksuna naiiviku lennukate plaanide peale või siis hoopis siirast soovist hingeliselt toetada õige asja nimel ponnistajat, kes kipub tagasilöökide all vankuma.

Samuti sobib vanasõna suurepäraselt tagantjärele targutamiseks, näiteks asendamaks viisakal moel teist tuntud ütlemist: (ka) pime kana leiab (mõnikord) tera. Ent nõnda võib kosta ka moraliseerimaks kellegagi tema enda korduva hooletuse tõttu juhtunud õnnetuse üle.

Materialistliku maailmavaate kontekstis on kõnealuse vanasõna kehtivuspiirid sügavalt suhtelised. See tähendab, et otsitava leidmise tõenäosus sõltub täiel määral konkreetsetest asjaoludest. Nii näiteks on sõnajalaõie leidmise tõenäosus isegi jaaniööl olematu, samas kui kabinetist oma prille otsiv professor leiab need varem või hiljem niikuinii, eriti kui need tal parajasti ninal juhtuvad olema. Siia vahele jääb lai skaala võimalusi, kus otsitava leidmise tõenäosus paigutub kuhugi 0 ja 1 vahele. Nõela tuvastamine heinakuhjast on mõõtmatult vähem usutav kui näiteks suitsupaki leidmine paadunud nikotiinisõltlase korterist. Viimasepeale tuunitud sportautoga ööklubi ees hängival nägusal atleetiliku pleiboil on teisalt õhtuks piltilusa vastassoost kaaslase leidmine sadu kordi tõenäolisem kui ruudulises flanellsärgis ringi loivaval ümmarguste prillide ja sorgus juustega ülekaalulisel nohikul.

Sageli jääbki meil otsitav leidmata - pettumused kuuluvad lahutamatult elu juurde. Teisest küljest, kui asi oleks teisiti, muutuks meie elu ilmselt peagi igavaks oma ettearvatavuse tõttu - maailm meenutaks siis mõningate usklike ettekujutust paradiisist, kus vaid sõrmenipsutuse peale serveerivad inglid õndsale isikule kõikvõimalikke hõrgutisi või siis suunavad tema käsutusse tosinate kaupa kauneid neitsisid. Selline mugav ja ettearvatav elu muutuks kardetavasti üsna pea põrgulikult igavaks kogemuseks. Elus olemuslikult sisalduv ebakindlus, haavatavus, risk, pettumise oht annavad sellele vürtsi. Nende kaudu sõelutakse välja suurkujud, kes ei lase end vaatamata tagasilöökidele rajalt maha võtta, vaid jätkavad visalt oma sihtide poole pürgimist. Kui eesmärgid on realistlikud, vastates isiklikele võimetele ja maailma poolt pakutavatele võimalustele (st pime ei pürgi rallisõitjaks ega botaanik ei sea karjääri peasihiks sõnajalaõie leidmist), siis ütleb tõenäosusteooria, et mida visamalt ja sihikindlamalt eesmärgi suunas püüelda, seda suuremaks muutub ka tõenäosus ühel päeval otsinguretk võidukalt lõpetada.

Nii võime teha järelduse, et pealkirjas toodud ütlemine ei kehti alati, ent selle teostumise tõenäosus võib mõistlike otsingu-objektide ning piisava kannatlikkuse korral olla küllaltki suur. Ehk teisisõnu, isik, kes otsib kannatlikult ja sobival viisil talle põhimõtteliselt kättesaadavat asja, see võib selle leida suurema tõenäosusega kui kärsitu, mõtlematu ja ebarealistlikke otsingusihte seadev isik.

Aga nii, nagu mitmetel olulistel mõtteteradel, nii leidub sellelgi ütlemisel veel üks, sügavam tähendus. Nimelt võib otsija oma teel leida hoopis midagi muud ja vahel toredamatki, kui oleks olnud algselt sihiks seatu. Nii kostab ka vanarahvas: Kis sukka otsib, sie kapuka leiab. Ja veelgi enam: otsinguprotsess ise annab tihti elule suuna ja "vürtsi", pakkudes inimesele rõõmu ja rahuldust, nii et kauaotsitu leidmisel võib hinge suure õnne asemel hoopis tühjustunne pugeda. Sel juhul ei aita muu, kui uue otsingu algatamine.

31 kommentaari:

kass27 ütles ...

Seda säravat mõttelendu lugedes ei jäänud kahtlustki, mida või keda blogija ise tegelikult otsimas on ;)
Samas tahaksin nähvata tolle Issanda meelepärase asja pihta. Röövlid ja vägivallatsejad tegelevad ka endale meelepäraste asjadega. Enamasti jääb ohvritel vaid oma kadunud vara ja lõhutud tervist taga nutta. Kas sel juhul tuleb Issandale tänulik olla, et pätid ohvrit päris surnuks ei löönud ning haavad saavad lõpuks ikka ise ära paraneda? Millises suunas siin oma palved heita, kas vara ja tervise tagasisaamisele või pättide leidmisele ning karistamisele? Pätid ju ka tegelikult juhindusid jumala headusest ning Mäejutlusest: kes otsib, see leiab.

webxan ütles ...

No ilmselt pole see mäejutlus siiski nii kuulus, et mina sellest midagi kuulnud oleksin. Eks ma ka teadlikult hoidun sedasorti valedest.

Kuid algupäradega on ka samas oma ooper. Iial ei või kindel olla, et selle lausungi kasutajad tingimata jeesuseid ja teisi tundmatuid elukaid silmas pidasid. Eriti kahtlane on see puhkudel, kus autoriks peetakse kedagi, kes olla elanud veel enne seda, kui inimestele tuli mõttesse diktofon leiutada.

Varemgi on ette tulnud, et üks ja sama asi avastatakse mitmel pool korraga. Ma ise olen ka kasutanud väljendit - ka pime kana leiab tera - olemata iial midagi mäejutlustest kuulnud.

Teine äärmus on kellegi tsiteerimine. Näiteks Leninile omistatud õppida, õppida, õppida.... Kuskil ma juba mainisin suure leninitundjana, et ta polegi sellist asja lausunud ning et need kolm sarnast sõna on nopitud tolle mehikese jutlusest kommunistliku noorsooühingu aastapäeval...

Sisuliselt on see ütlus (vanasõna?) ju positiivne ja lootust süstiv: otsi aga otsi, küll kunagi ikka leiad...

propsis ütles ...

Enda meelest polnud blogijal küll isiklikku tagamõtet seda lugu kirjutades. Aga eks head lugejad teavad paremini! :P

Mäejutluse valeks pidamine webxani poolt paneb küll siiralt imestuma. Moraalifilosoofia puhul ei saa tänapäeval valitseva moraalirelativismi tingmustes teatavasti rääkida "valest" ja "tõesest" - mingite eetilis-moraalsete seisukohtade tõe- või tarbimisväärtus on sügavalt individuaalne. (Mitte küll, et ma ise moraalirelativismi sellisel lamedal kujul pooldaksin.)

Webxan pole ilmselt tõesti enda kõrvade vahel peatada soovinud sõna "Mäejutlus", aga kahtlemata on talle tuttavad mitmed selle jutluse (või siis teise teooria järgi Jeesuse õpetuste "jutluseks" ühendatud essentsi - olen ülikoolis läbinud 2 AP "Jeesuse elu" kursuse) põhipostulaadid. Mäejutlus on valdavas osas sügavalt humanistlik ja omas ajas edumeelne tekst, kristluse helgema (heategevusliku) poole ideeline alus, mida tasuks lugeda isegi webxanil.

Tõsi, mitmedki Mäejutluse ideed ei olegi ainukordsed, vaid esinevad veidi muudetud sõnastuses enamiku maailma pühakirjade ja pühameeste õpetuste keskmes. Neid võiks nimetada universaalseteks eetilisteks printsipideks, mis on mõeldud kaasa aitama inimväärsele elule ühiskonnas.

Mis puutub kass27 röövli-näitesse, siis see piibellik otsimise ja leidmise seadus kehtib vaid juhul, kui otsitav ja selle otsimise viis ei lähe vastuollu kümne käsu ega teiste oluliste moraalse käitumise printsiipidega. Sellegi kohta leiab terve trobikonna vanasõnu, näiteks "Kes teisele auku kaevab..." jmt. Samas on ka äärmiselt vähetõenäoline, et pätid oma alatuid pätitempe sooritades Mäejutlust lipukirjaks seavad. :P Nende karistamine jäägu siinjuures politsei ja Jumala hooleks - kannatanutel soovitaksin kindlasti fookus suunata iseendasse, et vältida mõttetut kibestumist ja eluga edasi minna.

webxan ütles ...

Ma ei pea valeks mäejutulus, kui teraselt mu sõnu lugeda, vaid kogu seda jura, mis on välja mõeldud seoses mingisuguse jeesuse olemasoluga.

See, et ülikoolis selliseid asju loetakse, ei tee ühelegi kõrgkoolile au. Ma ise pole sellist loengut väisanud ega oska tegelikult otsustada, mis tasemel ja millisest rakursist vaadatuna seda teostati.

webxan ütles ...

Ilmselt pole ilm see, mis soodustaks ajutegevust, või olen ma alla normi šokolaadi söönud. Igatahes kipus see propsise jutt sedavõrd sumbuurseks, et ma ei saa enam üldse aru, mis sel on pistmist vanasõnaga kes otsib, see leiab...

propsis ütles ...

Kustutasin selle sumbuurse kommentaari üldse maha ja lisasin uue, kuhu kaasasin ka webxani vahepeal lisandunud teemaarendusi.

Sumbuursuse tõi kaasa kass27 röövli-teema edasiarendus.

Enne webxani märkustele reageerimist lubage mul aga täpsustama omaenda eelmist teksti. Nimelt eetilis-moraalsete seisukohtade "tarbimisväärtus" ei ole ka moodsa käsitluse järgi päris individualistlik, vaid pigem seotud mitmesuguste gruppidega, ühiskonnast väikese kambani. Ehk siis globaalsel tasandil valitseb küll relativism, mis aga moodustub paljudest omavahel põimuvatest ja põrkuvatest "absolutismidest".

Mitte et ilmalikus inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatut ei võiks optimistina pidada esialgu veel kujunemisjärgus olevaks "universaalseks kokkuleppe-moraaliks", mis muide omab tugevaid ühisjooni eelmainitud pühatekstidega, aidates jõuliselt kaasa inimväärse elu juurutamisele.

Ajaloolaste enamus ei kahtle Jeesuse kui ajaloolise isiku olemasolus, temast leidub märkmeid ka omaaegsete sõltumatute Rooma ja juudi kroonikute tekstides. Paluks siinkohal minust mitte valesti aru saada: on vaks vahet seisukohal, Piibli-Jeesuse prototüübist rändõpetane oli olemas, ja ideel, et evangeeliumides Jeesuse kohta kirjapandu vastab sajaprotsendiliselt tõele. Ise arvan ma muide, et tõde jääb kuhugi vahepeale.

"Jeesuse elu" loengukursus oli usuteaduskonna vabaaine, esitatud Peeter Roosimaa poolt analüütilises laadis, konteksti ja erinevaid ajaloolis-lingvistilisi tõlgendusvõimalusi arvestades. Üldiselt oli see kursus täiesti asjalik, kaugel Piiblitekstide jõngist sõnasõnalisest tõlgendusest.

Miks ei peaks taoline kursus, esitatuna läbi teadusliku, analüüsiva prisma, ülikoolile au tegema? Olen täiesti kindel, et auväärsetes ülikoolides peetakse analoogseid kursusi ka näiteks Buddha ja Muhamedi kohta. Kes olid, nagu Jeesuski, ajaloolised ja ajaloo edasise käigu seisukohalt ääretult mõjukateks osutunud isikud.

webxan ütles ...

Meil on siiski segane termin teadus. Mina ei saa kuidagi nimetada ajaloolasi teadlasteks.

Oleneb muidugi vast ka ajaloolasest, ent enamik neist tegeleb ju miskisuguse subjektiivse tõlgendamisega, mis ei ole teadus.

See, et enamik ajaloolastest usub, et kunagi elas mingi mehike, keda nüüd jeesuseks nimetatakse, on nende probleem. Selle isikukultuslik resultaat koos parafilosoofiaga on viinud mind mõttele, et tegu saab ikka olla üksnes väljamõeldud kangelasega.

propsis ütles ...

Ajaooteaduse "teaduslikkust" ei ole mina teps mitte kohaseim isik kaitsma. Samas on metodoloogia neil minu teada vägagi akuraatne ja teaduse nõuetele vastav. Ajalugu on kahtlemata uurimist ja tõlgendamist vajav valdkond, kusjuures siin saab mõistlik isik üsna kerge vaevaga eristada teaduslikku ja ebateaduslikku (nt ideoloogilist või müütilist) käsitlust. Kusjuures siin on objektiivsuse, valiidsuse, falsifitseeritavuse jt nõuded ehk isegi olulisemad järgida kui mõne teise teaduse puhul. Webxani lõpumõte on igati aktsepteeritav. Aga Jeesuse-temaatika on sedavõrd keeruas ja mitmetahuline, et vajaks omaette käsitlust. Seega lõpetagem siinkohal see offtopic-dispuut ja naaskem (soovi korral) loo põhiteema juurde.

webxan ütles ...

Kuid enne peateema juurde minekut ma siiski lisaksin, et ei arva, justkui oleks mistahes metoodika olemasolu siiski teaduse ainus kriteerium.

propsis ütles ...

Ehk siis lisaks hea webxan ühtlasi ka paar head põhjendust, MIKS ajalugu tema silmis teaduseks ei liigitu? Ja ka paar üldisemat järeldust, mida see kaasa toob (nt: Ajaloolased on mõttetud ludrid ja muiduleivasööjad!") :P

propsis ütles ...

Tahan sellega laiemas plaanis vihjata, et blogi kommentaariumis esitatavad jõulised uus-argumendid oleks kaval autoril kohe ise algses kommentaaris ära põhjendada/ lahti seletada, selmet need arrogantselt "õhku rippuma" jätta.

kass27 ütles ...

Tublid poisid, tümitage edasi :P Minu vanaema rääkis piiblist ja Jeesusest hoopis teisest aspektist kui siin toodud. Tema arvates oli Jeesuse-nimeline mees see, kes oma rahva orjusest päästis. Pigem tark väejuht, kui miski jutlustaja.

kass27 ütles ...

Muide, ma olen väga veendunud, et pätid just selle otsimise ja leidmise endale lipukirjaks valivad. Ka nemad on visad ja sihikindlad oma püüdlustes ning tahavad iga otsinguretke võidukalt lõpetada.
Ja üleüldse, miks kõrgeauline Issand laseb kaabaklusel vohada nagu see oleks talle endale meelepärane. Alateadvuse maagilisel jõul oleks juba ammu aeg hakata jõhkrust ja vägivalda välja juurima.
Elus olemuslikult sisalduv ebakindlus, haavatavus, risk, pettumise oht annavad sellele vürtsi. Miks nii ettevaatlikult väljendatud? Meie koduses Eestis on palju inimesi, kes on kellegi teise süüdimatu või tahtliku tegevuse tagajärjel jäänud jalutuks, kätetuks, pimedaks jne. Kas ka nendele ohvritele räägime elus sisalduvast vürtsist???
Üha enam veendum ma selles, et kogu see Issanda jumala värk on lollidele lohutuseks välja mõeldud ja võimuritele valitsemiseks kohandatud.
Vaielgem edasi!

propsis ütles ...

:D Kass27 ajab nüüd vist küll Jeesuse segi kas Moosese või Joosuaga. Esimese ainsaks "vägiteoks" oli kaubitsejate väljakihutamine Jeruusalemma templist. Muidu oli aga vägivald talle äärmiselt vastukarva. Mooses viis väe- ja rahvajuhina juudid välja Egiptusest vaarao võimu alt, Joosua aga Babülonist, nn Paabeli vangipõlvest. Muide, Muhamed oli ka eeskätt väljapaistev väejuht ja hõimupealik, kes aga väidetavasti sai ilmutuse Allahilt, mille toel pani kirja Koraani ja sai islamiusu rajajaks.

Austatud pätid, kes te satute seda lugema! Jätke otsekohe oma nurjatu pätielu ja pöörduge ausale teele, sest muidu läheb teil halvasti! Nii ütlevad teile ühiselt usklikud ja korravalvurid. Pätitegusid ei saa kuidagi ristiusuga õigustada (st selleks peaks olema ikka äärmiselt küüniline sõnaväänaja.)

Kordan, oma vitsad on soolas kõigil neil, kes eksivad eetika ja moraali universaalsete baasprintsiipide vastu. Ehk siis panevad egoistlikel ajenditel toime kaasinimesi kahjustavaid tegusid.

Alateadvuse maagilise jõu abil saame paremuse poole muuta eeskätt iseennast. Samas, palvetades/ mediteerides oma kogukonna, riigi, kogu maailma eest on minu uskumuse kohaselt võimalik ka Kõiksuse ekviliibriumi tsipake helgemale poolele kallutada. Lisaks tundub mulle, et inimkond on vaatamata kõigele viimastel sajanditel vaimselt arenenud ja mõttetut kurjust/ toorust/ vaimupimedust on jäänud selgelt vähemaks. Pean siin silmas suhtarve, mitte absoluutarve, ärgem unustagem rahvaarvu suurt tõusu. Tänapäeval on võrreldes keskajaga palju suurem tõenäosus surra loomulikku surma, kui saada mõne regulaarselt ringilaastava salga poolt labaselt maha notitud või ketserluses süüdistatuna rattale tõmmatud.

Mis puutub mitmesugusel moel kannatanud inimestesse, siis ma ei saa päris hästi aru, kuidas nende paratamatu olemasolu ikkagi seondub siinkäsitletava vanasõnaga "Kes otsib, see leiab".

webxan ütles ...

Ah et nüüd siis olen mina see, kes teaduse termini kasutusele võttis?

Mina pean ikkagi teaduseks seda, mis uurib midagi enneolematut, enne mitte teada olnut, mitte seda, mis juba ammu unustatud on. Ega ka mitte seda, miks mõni lugulaul inimesi on suurema osa nende eksistentsi ajaloost ahistanud.

Et ajalugu on lugu ajast, ehk sarnane asi saatusele, mida ei saa ette ennustada ega muuta, siis on ju a priori ajaloolased mõttetud ludrid ja muiduleivasööjad.

Kuigi see muiduleivasöömine on vägagi kasulik tegevus. Selliseid meil jagub kuhjaga. Eriti kui mitte-muiduleivasööjaks nimetada sellist selli, kes midagi ka toodab. Poognate kaupa tekst pole toodang!

Sportlased on muidugi esimesed, kes mulle hambusse jäävad. Kuigi tean juba ette, et neid klassifitseeritakse teatud kihtides artistideks, kes teevad tsirkust, mida olevat leiva kõrvale lihtrahval koledasti vaja.

propsis ütles ...

Teadusetegemise aluseks on minu meelest uurimisobjekti ja uurimisküsimus(t)e olemasolu. Järgmisena on tarvilik välja töötada adekvaatne metoodika veenvate vastus(t)e leidmiseks. Ajalooteadusel on kõik need komponendid kenasti olemas: objektiks mingi ajaloosündmus või ajalooline isik, uurimisküsimuseks "Miks see juhtus?", metoodikaks nt vanades ammuunustatud ürikutes tuhnimine ja nende tõlgendamine. Sageli sünnib sedalaadi analüüsi käigus täiesti uus, metatasandi teadmine, mida polnud kellelgi ka ammuse sündmuse toimumise ajal. Üks tore vanasõna toonitab, et mineviku mittemäletaja elab tulevikuta. Kas see asi just nii karm on, aga igatahes tasub ajaloost õppida, kuna tollel olevat kombeks end korrata.

Minu jaoks pole oma tööd tõsiselt ja pühendunult võttev ajaloolane kuidagipidi väheväärtuslikum ühiskonnaliige kui asfaldipanija või müüriladuja. Elu näitab, et ajaloolaste tegevus võib evida äärmiselt suurt ühiskondlikku mõju. Võtkem kasvõi propagandsõda Venemaaga, või siis ajaloolaste mastaapne roll Eesti taasiseseisvumisel ja uue riigi ülesehitamisel.

webxan ütles ...

Vot just: ajaloolased suudavad oma suurte metatõlgendustega jõuda samale tasmele kunstiteadlastega, kes teavad samuti täpselt, miks kunstnik mingi pildi maalis ja mida ta sealjuures veel mõtles ning silmaski pidas.

Oli mis oli, mis selles tuhnida! Ja isegi kui see, mis oli, näib tagantjärele hoopis teisiti - siis mis tähtsust sel on?

Ainsad soft science'id, millest võiks inimkonnale mingitki tulu tõusta, on ehk psühholoogia ja sotsioloogia.

See, kui ma ei pea ajalugu teaduseks ega ajaloolasi teadlasteks, ei tähenda, et ma neist lugu ei peaks. Teaduse "tegemine" pole ainus väärikas tegevus selle päikese all!

kass27 ütles ...

Igati tore kui need Moosesed ja Jeesused ajaloos midagi konkreetset korda saatsid.
Aga kogu see ideoloogia seal ümber mõjub kommunismuse varase etapina.
Ristiusk ja teised soosivad oma haleda lalinaga ning saamatusega pätitegude toimumist. Mitte mingit kasu pole vitsadest soolas, kui need õigel ajal ei ähvardavalt ei laksu. Kes on päti käest saanud ketuka ja piinleb eluaegsete jääknähtude vaevas, see enam irvitades sõrme ei vibuta. Päris paljud pätid jõuavad ka loomulikku surma surra, enne kui nad oma tegude eest karistust saavad. Ilmselt suudab näidispoomise üle elada ka see kurt ja pime Arnold Meri, kes paljude eestlaste küüditamist korraldas.
Kes otsib, see leiab teema pole mitte ainult toredusele suunatud. Otsimine ja leidmine viib väga tihti kannatuste juurde. Autor nimetab seda vaid vürtsiks. Ootan huviga valemit, mis tasakaalustaks otsimise tulemusena õnnetuse leidnud inimene vaevad. Kui see otsija on ikka pimedaks ja jalutuks jäänud ning lamab mädanevate haavadega hooldekodu voodis, siis on temale lohutuseks vaid surm ja kontlaagrisse kolimine. Häda ja viletsust on meie ümber liiga palju ning auväärt autor ei kavatsegi seda kõike tähele panna, vaid ajab jonnakalt mingit õndsuse poole tormamise jura. Vahel on vaja peatuda ja tagasi vaadata ning mahajääjatest hoolida.
Milline on tema enda elav eeskuju ja kuhu ta on enda arvates jõudnud? Paljud samavanused isendid on teaduskraadiga või vähemasti abielus ja lapsedki soetatud.
Alateadvuse maagilise jõu paremusele pööramine käib ikka koletu aeglusega.

propsis ütles ...

Teaduskraad "teadus-bakalaureuse" näol on siinkribajal juba olemas aastast 2005, magister peaks kõigi eelduste kohaselt järgnema käesoleva aasta oktoobris. Nii et akadeemilises liinis olen enda meelest üsna tubli olnud. Lastetegu on vist kass27 meelest iga kodaniku püha kohus - taolisel juhul pean oma süüd tunnistama. Aga loodan tulevikus selle vajakajäämise kõrvaldada!

Esmapilgul mõjub täiesti arusaamatuna kass27 väide, nagu soosiks ristiusk pätluse levikut. Niipaljukest, kui meil ristiusku siin veel alles on, toonitab see minu meelest siiski pereväärtusi ja korralikke eluviise, osaleb "samariitlustöös" (nt Tallinna Oleviste koguduse töö kodututega, Pirita õdede heategevustöö jne) ja üritab üleüldse täita ligimesearmastuse-käsku. Tõsi, eks esineb siin ka silmakirjalikkust, variserlust ja omakasupüüdlikkust, aga mõne negatiivse näite alusel ei tasuks veel tervele kristlusele vett peale tõmmata. Või pidaski kass27 silmas just seda, et kristlased tahavad ka pättide vastu olla "liiga head", selmet et neile vääriliselt tagasi mõõta(vanatestamentlikul "küüs küüne, hammas hamba vastu" põhimõttel)?

Üleüldse ei saa ma aru, mis kärbes kass27-t täna hammustas, et ta nõnda kurja kirjatüki valmis treis. Minu siinsed lood on kõik üldheietava ja üldistava kallakuga, omamata otsest seost propsise isikuga (välja arvatud ehk paar elust võetud näidet siin-seal). Nii et oleks toredam, kui ka kommentaarid jääksid edaspidi umbisikulisele pinnale ja keskenduksid sisulisele väitlusele, selmet autori seisukohti rünnata ad hominem argumentidega.

Ja ma jätkuvalt ei saa aru, miks peaks just selle vanasõna puhul nõnda ägedalt elu pahupoolt sisse tooma. Antud ütlemine on minu meelest käibel pigem positiivsena - vt ka põhiteksti. Aga küll ma millalgi valin ka mõne sobivama vanasõna, kus siis saame neid kurbi teemasid üksipulgi lahata.

webxan ütles ...

No mina jätnuksin igasugused piiblilood ja mäejutlused sellest vanasõnast üldse kõrvale ning käsitlenuks seda lihtlabasel viisil.

See peaks olema mistahes lootusetut (või ka lootustandvat) otsimist innustav lipukiri. Umbes et ära jäta pooleli, otsi ikka edasi, küll lõpuks ka leiad!

Näiteks tööotsimine. Ka kaaslase otsimine. Või, miks mitte, kadunud asja otsimine. Näiteks hakkan mina nüüd (kell on küll juba 1 öösel) otsima üht kadunud ajakirja. Ehk leiangi? Egas see ajakiri ise minu juurde ei tule, ikka kui otsida...

webxan ütles ...

Ja, nagu vanasõnagi ütleb, kes otsib, see leiab! Ei möödunud 20 minutitki, kui otsitav ajakiri oli mul olemas.

Ja ma leidsin selle ikkagi sealt, kus ma arvasin selle olevat. See oli lihtsalt natukene sügavamal kultuurikihi all, kui ma algul kahtlustasin. Märkimisväärne on veel fakt, et selle ajakirja mulle vajalikku artiklit veebiväljaanne ei sisalda.

Kuigi, nüüd, kus ma tean ka pealkirja, annab ehk otsing ka parema tulemuse, sest kes otsib, see leiab!

kass27 ütles ...

Kassi ei hammustanud kärbes just nn täna, vaid see kurjus kasvas tasapisi. Just see üldheietav ja üldistav laad a la küll on tore ning aina toredamaks läheb, varsti on õndsuse tipp paista, ajabki mul harja punaseks. Nagu muuseas mainitakse ka väikesi kosmeetilisi tagasilööke. Kui autor rõhutab nii mitmeski oma kirjatükis tasakaalustamise seadust, siis miks pole tasakaalus kogu tema looming??? Sisulise väitluse sekka kuulub paramatult ka autori materdamine. Sellega tuleb leppida.
Samas pean ma autori kiituseks ütlema, et tal on paljudest asjadest väga põhjalikud teadmised ning need on ladusalt esitatud. Aga mis kasu on kogu sellel filosoofial, kui see rakendust ei leia. Tahaks näha konkreetseid maha pandud märke, saavutusi, argielus ja argimõistuse poolt tarbitavaid väärtusi.
Autor ärgu häbenegu oma seost esitatud mõtete ja väidetega. See blogindus siin võiks olla autori arengulugu. Blogide nimedki (Vanasõnasõel ja Mõttesahver) vihjavad tuliselt just autori tehtud valikutele.
Küll me rõõmustaksime, kui ühel päeval avastaksime, et tollest naiivsest noorhärrast on mõne aja möödudes saanud iseseisev ja endaga hästi toime tulev isa(ne).

propsis ütles ...

Ma ei ütleks siiski, et sisulise üldfilosoofilise väitluse hulka peab ilmtingimata kuuluma autorile tema isiklikku elu puudutavate etteheidete tegemine ja p(m)atroneeriv-üleolevate hinnangute andmine. See blogi võiks idee poolest olla anonüümne ja üldhuvitav, mulle ei meeldiks, kui kommentaarium kujuneks propsise personaalküsimuse lahkamise kohaks. Nagu ma ei hakka siin isiklikus plaanis ründama ka kass27-t ega webxani. Kui iga teema all asutakse minu elustiili materdama, kaob varsti igasugune isu uusi postitusi teha.

Isiklikumaid teemasid postitan mõnikord Mõttesahvrisse, samas ei pea ma ennast piisavalt huvitavaks tegelaseks, et asuda blogides rahva silme all oma vähehuvitavat eraelu ja isiksuse nüansse lahkama. Või kui peaksin millalgi ümber mõtlema, siis teen selle tarvis eraldi blogi.

Selge see, et iga Mõttesahvrisse ja Vanasõnasõela postitatav lugu on mingite valikute tulemus. Nagu ka iga romaan või luuletus on autori teatud valikute resultaat. Aga võin kinnitada, et need ei puuduta reeglina mu enda elu akuutseid probleeme ega ihalusi.

Miks ma ei ole eriti kirjutanud elu pahupoolest? Vat ei ole lihtsalt tahtnud. Selleks tarbeks leidub lugematul hulgal muid kanaleid, näiteks teleuudised või SL Õhtuleht. Kasulikum tundub olla optimist ja mõelda positiivselt kui pidevalt ühiskonna s...as sonkida ja sellest morjenduda. Mis muidugi ei välista edaspidi ka negatiivsemaid teemasid, kui mul vastav tuju peaks tekkima.

webxan ütles ...

Positiivne mõtlemine teeb tihtilugu tuju heaks küll, eriti kui muresid polegi!

propsis ütles ...

Webxanile: mäejutluse ja usuteema tõi teravalt sisse kass27, mu postitus mainis seda vaid avalõigus lausungi algupära tutvustades.

Miks ajaloos tuhnida? Kui nii, siis miks uurida näiteks keldrikakandeid, kaugeid galaktikaid või muid praktilise elukorralduse seisukohalt tähtsusetuid objekte? "Puhas" teadus ei vaja sedalaadi sekundaarseid põhjendusi - objekti olemasolu iseenesest on juba piisav õigustus selle uurimiseks. Ajaloo uurimine on samas väga õpetlik, kuna panustab rahvaste eneseteadvusesse ja pakub sageli õpetlikke paralleele kaasajaga. Või siis aitab meil mõista ja väärtustada teatud moodsaid arenguid.

kass27 ütles ...

Midagi pole parata jõrmide kommentaatorite vastu ;) Kõik see, mida me endast väljapoole kajastame, ongi meie akuutne elu. Probleemid ja ihalused on nähtavad ka kõige üldisemas heietuses. Kui midagi rahva silme alla toome, siis olgem valmis ka pihta saama.
Kas optimist olla ikka on alati kasulikum? Miks me üldse paljusid asju kasulikkusega mõõdame? ˇKas me ainult kasu otsimegi?

webxan ütles ...

Kui uurida keldrikakandite ajalugu, siis selle vastu pole midagi. Kuid milleks uurida inimeste ajalugu?

Inimesed võiksid ise oma ajalugu mäletada. Täiesti piisab, kui seda üldjoontes tehakse. Äärmiselt räpane on see ajalugu alailma olnud ning seda näidatakse ikka reeglina just sellest vaatevinklist, nagu parasjagu kehtivale riigikorrale sobib. Mina ei usu ausat ajalugu. Teadus on see, mis uurib midagi uut. Ajalugu uurib midagi vana, midagi sellist, mis on kas nimelt või tahtlikult unustatud.

Kui paar ajaloohuvilist ajaloos tuhnivad, ei mõjuta see mingilgi määral rahva eneseteadvust. Kui aga midagi uut leitaks keldrikakandite juures, võib sellest olla suur EESKUJU ka inimestele.

propsis ütles ...

Siintoksija on rõõmuga valmis pihta saama oma väidete kasina arukuse, loogilisuse ja tõepärasuse eest. Aga jääb siiski selgusetuks, kuidas puudutavad propsise ülikooliõpingute edenemine ja perekonnaseis tema kirjutatud üldarutleva teksti sisu üle toimuvat diskussiooni. Kui just mitte tahta talle (muude argumentide nappusel?) toorelt ära panna stiilis: mida sina, kollanokk ja luuser, siin üldse kaagutad. Taolist otsese vajaduseta isiklikuks minekut nimetatakse ad hominem argumendiks ja seda ei loeta väitluses hea tooni juurde kuuluvaks. Siiski on see näiteks poliitikute ja kollase ajakirjanduse arsenalis olulisel kohal. Mis puutub minu tekstide "läbipaistvusesse", siis võiks kass27 tuua mõne konkreetse näite siinse loo kohta. Enda meelest kirjutasin selle küll nii üldistava kui vähegi oskasin.

Jah, leian, et optimist olla on alati kasulikum. Optimistid on statistiliselt õnnelikumad, naudivad elu rohkem, kannatavad vähem tervisehädade käes ja elavad kauem kui pessimistid.

Hea kommentaator imestab ka, miks mõõdame paljusid asju kasulikkusega. Aga millega siis materialistlik-kapitalistlik-egoistlikus ühiskonnas asju veel mõõtma peaks?

Kas me ainult kasu otsimegi? - Siin tuleks esmalt ära defineerida see kole laia tähendusega sõna kasu. Mul on tunne, et inimese peamine liikumapanev jõud on "õnne" (heaolu, naudingu, rahulolu vms) otsimine - väljendugu see milles iganes. "Kasu" oleks siis mingi eeldatav samm selle "õnne" saavutamise suunas. Aga see on vaid minu tagasihoidlik seisukoht - andke aga tuld!

Webxani seisukoht, et keldrikakandite "ajalugu" on huvitavam ja potentsiaalilt kasulikum kui inimeste oma, teeb küll ülimat au talle kui zooloogile. :) Minul on veidi raske uskuda, et keldrikakand mõnel alal inimesele suureks eeskujuks võiks osutuda, aga mine sa tea ka!

Antropoloogiliste ajaloouuringute mõju rahva eneseteadvusele avaldus viimati väga jõuliselt seoses Eesti taasiseseisvumisega. Hiljutisteks üldrahvaliku mõjuga näideteks on väitlused Tallinna "vabastamise", Tartu rahu ja president Pätsi salasidemete teemal. Kui Eestil puuduks oma adekvaatne ajalookäsitlus, oleksime Venemaale hõlpsaks mängukanniks.

Ajaloo teadmine annab rahvuslikule eneseteadvusele "raamid", aitab süstida rahvuslikku uhkust, patriotismi ja kaitsetahet, samuti sügavamalt väärtustada oma kodumaad, koduasulat jne. Mingi paiga ajalugu annab sellele paigale "aura" - seda on raske seletada, kuid vastav fenomen on väga selgelt hoomatav. Sageli vormub see "aura" ka materiaalseks ressursiks kultuurielu ja turismi kaudu.

kass27 ütles ...

Mul on tunne, et me hakkame oma otsingutes varsti jõudma selleni, mida oleme pikalt sellest blogiloost otsinud. Küsimusega: Milline on tema enda elav eeskuju ja kuhu ta on enda arvates jõudnud? provotseerisin ma auväärt autorit lennukalt oma seisukohti väljendama. Ma ei nõudnud haridustaseme ja pereseisu kohta mingit teavet ;) Tõmbasin vaid umbisikulise paralleeli. Tuleb välja, et need teemad on päris valulikud.
Miks ma provotseerisin? Mul lihtsalt viskas kopa ette see ühest loost teise samas stiilis toretsemine. Optimism ei ole ainult ilusate ja heade asjade nägemine ning koledate ja pahade ignoreerimine. Kasu kui õnne eeldus pole sugugi vaid pregresseeruv nähtus. Tasakaalustamise seadus toob ka kahjumi lagedale. Jne
Vaatamata laiadele teadmistele kumab siit blogist välja kitsuke maailmapilt.
Nael kummi, kivi kotti ja kõik muu sinna mägedesse kaasa ;)

.

webxan ütles ...

Üldiselt on selles kommentaariumis ideaalne kasutada dialoogi vormi. Üks väidab, teine nõustub või mitte. Kui teine ei nõustu, ju siis on tal selleks väga hea põhjus.

Dialoog kaob, kui teine hakkab lähtuma ja tegutsema jõu positsioonist ning agressiivselt, soovides kontrollida olukorda, arvates, et kõik (teine) peavad (peab) arvama samamoodi.

propsis ütles ...

Nõustun webxani viimase kommentaariga ja loodaksin edaspidi ka rohkem mõnusat, sünergilist dialoogi kui vastastikust torkimist ja ärapanemist (olgu siis retoorilist või otsest laadi). Ma tõesti ei taha rohkem kakelda! Kellel on jagada oma elutarkusi või muidu häid ideid, siis need on ülimalt teretulnud. Kass27-l on ka absoluutne õigus isiklikule arvamusele, aga ta võiks ühtlasi leppida sellega, et mina ei hakka iialgi jagama kõiki tema seisukohti ja kirjutan oma blogidesse ikka omamoodi mõtteid. Olen jah kitsukese maailmapildiga, aga sedasama on veidi erineval moel ka kass27 ja kõik teisedki (Jumal vast välja arvatud, kui ta ikka olemas on). Tõsi, kassi ja webxani eeliseks on pikem elukogemus, mis võimaldab rohkem huvitavaid ja teraseid üldistusi elu & inimeste kohta. Minu "tarkused" pärinevad rohkem kaudsetest allikatest, mida, tõsi, isiklikes ajukäärudes üldjuhul "läbi seedinud" ja enda vähese praktikaga võrrelnud olen. Webxani Torinad on tore ja sageli õpetlik lugemine, heameelega teeksin tulevikus tutvust ka kass27 blogiga. Inimeste, nende kogemuste ja arvamuste erinevus on minu meelest ka üks tore asjaolu, mis elamise huvitavaks muudab. Ehk siis Shalom! (nagu juudid seepeale sooviksid) :)

Aitäh reisisoovide eest ja kohtumiseni paari nädala pärast!