Kas pole mitte huvitav ja julgustav vanasõna? Samas, mida sellega meile õigupoolest öelda on tahetud? Võiks välja tuua mitu võimalikku tõlgendust:
I Materialistlik-realistlik
Häda all võib mõista igasugust keerukat, ebamugavat või ohtlikku elusituatsiooni, millest inimene ei suuda kohe oma jõududega väljapääsu leida. Häda võib olla nii füüsilist kui vaimset laadi, võides avalduda nii terviseprobleemi, finantskriisi, suhete sasipuntra kui näiteks eluohtliku situatsioonina. Häda on olukord, mida me ei ole endale soovinud ja millest me ihkame võimalikult ruttu vabaneda. Sõltumata konkreetse häda iseloomust koondame sellega toimetulekuks suure osa oma ressurssidest. Näiteks otsime informatsiooni internetist või raamatutest, konsulteerime tutvusringkonna või spetsialistidega, ragistame ajusid ja katsetame erinevaid võimalusi jne. Bioloogia seisukohast vaadates mobiliseerib organism end stressiseisundis tõhusaimalt toimima hormonaalsel tasandil - keha asub maksimaalsesse valmidusse, koondab kõik jõuvarud, et "ellu jääda", inimeste puhul siis üldjuhul jamast väljapääs leida. Sageli on inimesed suures hädaohus teinud midagi, mis neile endilegi tagantjärele uskumatu tundub. Seega häda ületamiseks rakendame tööle kogu oma võimete ja võtete arsenali. Pole siis ime, kui selline biokeemiliselt mobiliseeritud isiku suunatud, keskendatud tegevus ka tulemuse annab. (Kui just häda ületamatult suureks ei osutu.) Selle lähenemise toetuseks ka mõned vanasõnad:
- Hädas leiab inimene viis nõu;
- Kel häda, küll see abi otsib;
- Küll häda nõu annab
- Küll häda õpetab
- Häda koolitab mehe targaks.
- Kui vesi tuleb suhu, küll siis ujumist õpitakse.
- Häda on kõige parem koolmeister.
II Religioosne
See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.
III Spirituaal-müstiline
See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.
Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)
See seletus seondub paljude inimeste vankumatu usuga Jumalasse (Allahisse, Jahvesse) ja tolle mitmesugustesse heatahtlikesse asemikesse (Jeesus, neitsi Maarja, pühakud, inglid jne). Teadlaste meelest on taolise usu aluseks sageli varajases lapsepõlves kogetud vanemate hoolitsus, või siis teiste meelest hoopiski selle puudumine (kompensatsiooniks ja turvatunde saavutamiseks mõeldakse välja keegi suur ja võimas kaitsja). Igatahes on selge, et valdav osa inimkonnast loodab hätta sattudes kõige rohkem jumala või mõne tema esindaja peale, nimetatagu antud isikut, kuidas iganes. Nii palub kristlane hädas appi Jeesust või lemmikpühakut, moslem kisendab Allahi ja hinduist mõne oma lemmikjumala poole. Paljud new age'i suunad räägivad kaitseinglitest, keda igal inimesel leidub 2...8, või siis vaimsetest abilistest, kes meid erinevates eludes saadavad. Kas pole mitte vinge mõelda, et meie heaks töötab ööl ja päeval mitu vaimset "ihukaitsjat"? Mõne käsitluse kohaselt abistavat meid hädas aga hoopiski meie endi "kõrgem mina", kes kogu mängu kusagilt kõrvalt jälgib. Mõistagi on kõigi nende puhul tegemist vägagi ebaratsionaalsete, kummastavate ja naeruväärsete uskumustega. Ent siiski... Üllatavalt paljud inimesed on kirjeldanud, kuidas nad väljapääsmatus olukorras viibides tõepoolest kogesid jumalikku abi või kaitseingli sekkumist - teinekord lausa füüsilisel kujul.
III Spirituaal-müstiline
See käsitlus on suhteliselt uudne, seostudes osaliselt samuti new-age'i liikumisega, teisalt aga ka moodsa füüsikateooriaga, mille kohaselt kõik on energia ja kõik on kõigega seotud (ühisväli). Seda käsitlust illustreerib toredasti film "The Secret" ja selle kohaselt saame me kõik, mida taotleme. Seega, kindlalt ja siiralt taotledes hädast pääsemist, suuname maailma moodustavad energiaväljad võnkuma selliselt, et peagi ujubki meieni teadmata kust pärit päästerõngas. Või siis kohtume "juhuslikult" täpselt õige isikuga, kellel on pakkuda lahendus meie hädale. Pisut sellesse kanti tüürib minu meelest vanasõna: Igal hädal on oma arst, igal tõbel on oma tohter.
Mine siis ja võta kinni, millisel neist leeridest õigus võiks olla - kõigil oma kindlad uskumused ja argumendid. Ju vist ongi tegu personaalselt tõlgenduva ütlemisega. Ja kindlasti leidub küllaga ka pessimiste, kes austavad pigem vanasõna Lootus on lollide lohutus. :)
6 kommentaari:
On õige küll, et hädas olija peab end mistahes viisil ise aitama. Alles siis saavad teised teda abistama hakata. Ja muidugi peab ka lootus säilima. Aga kõike seda vaid teatava piirini. Lõputult kõigevägevama poole koogutades võib sellest pigem kahju tulla kui kasu. Oma aktiivset tegutsemist igapäeva toimetustes ei või igavese õndsuse otsimisega asendada (kui just mõnd miljardärist onu pole, kes elu lõpuni ülalpidamise tagaks).
Nõustun üldjoontes kass27 kommentaariga. Kahjuks ununes loos toonitada, et ega usklikud ja new age'i järgijad ka oma probleeme vaid äraseletatud ilmel mediteerides või palveid pobisedes lahendada ei tavatse. Ikka ise ka astutakse samme, hõlbustamaks Jumala, inglite või kosmilise energia tööd. Palvetades otsitakse pigem omaenese ponnistustele kõrgemalt tuge (õnnistust), või siis kutsutakse jumalikud jõud appi puhkudel, mil oma jõuga pole võimalik olukorda lahendada (nt kellegi raske haiguse või loodusõnnetuse korral).
Siia sobiks laialt levinud ütelus: Kes ei aita ennast ise, seda ei aita ka Jumal. Ja Jeesuski piiblis õpetab: Kes otsib, see leiab!
Ehk siis asjale laiemalt lähenedes: magava kassi suhu hiir ei jookse. :D
Tõsi, omaette lugu on siinkohal kloostritesse eraldunud munkade-nunnadega, või siis näiteks India pühameestega, kes on täielikult loobunud tänapäeva maailmale omasest aktiivsest tegutsemisest, ent ei näi sealjuures sugugi õnnetud ega hädas olevat. Võimalik, et võtan sellegi teema mõnikord jutuks Mõttesahvris.
Ma küll ei tea, kuidas on lood spirituaal-religioosse käsitlusega, kuna ei valda kumbagi, kuid isiklikest kogemustest võin kindlalt väita, et materialistlik vanasõnakäsitlus küll lahendit ei too. Vanasõna on vanasõna, ütlus on ütlus. Vähemasti üheksal juhul kümnest.
Kas sain webxanist õigesti aru, et ta jagab mu loo lõpus esitatud pessimistlikku positsiooni, väites, et hädad tabavad meid meist sõltumatult (kujutades endist õnnetuid juhuseid) ja üldjuhul pole nende ületamiseks võimalik midagi ette võtta?
Oma kogemusest võin öelda, et kui olen juhtunud hädas olema ja oma võimalused ja vahendid on kõik ärakasutatud ja siis on seisund ,et enam ei teagi kuidas edasi( või tagasi) ja kui siis läheb mõte sellepeal ,et noo tulgu parim. Vat siis hakkavad imed juhtuma. Ja tihtilugu saab ainult imestada, kuidas oma vahelesorkimisega ja enda kõige targemaks pidamisega olen asjade lahenemist edasi lükanud. Sest abi oli koguaeg lausa ninaall. Seda ei saa laiendada nüüd küll kõigi elujuhtumiste peale. Sest on ka neid, kus ise käed külge lüües ongi asi kohe korras. Aga igasugu "nähtamatute hädade" kohta näib see enda puhul küll kehtivat.
Ka mina olen viimasel ajal hakanud uskuma, et mõnikord tasub kaua vaevanud probleem enda jaoks "vabaks lasta" ja lihtsalt taotleda parimat võimalikku lahendust. Kui surume "Universumile" või iseenda Kõrgemale Minale peale mõistuse konstrueeritud ebatäiuslikke ja lühinägelikke "lahendusi", siis takistame tõelise lahenduse saabumist. 1helin, tänan seda olulist mõtet jagamast!
Postita kommentaar